Seadustatud rünnak hoiupõrsale

Ühelt poolt on riigieelarve tasakaal nii ehk naa raamatupidamislik hookuspookus ja olenevalt meetodist ning maailmavaatest on riigieelarve olnud ühtede silmis miinuses, teiste silmis plussis. Tavaliselt jookseb veelahe opositsiooni ja positsiooni vahelt, kus võimulolijad arusaadavalt plussi näitavad.

Praegu on Reformierakond valitsuse plaanide suurim kriitik, aga ometi toimus riigieelarve plussi vedamine töötukassa rahaga just oravate võimul olles. Ja see ei olnud ainus ega esimene kord, kui miinus plussiks joonistati.

Suhteline on riigieelarve suur pluss ka ainuüksi seetõttu, et iga kuues euro eelarves on ELi päritolu. Toetusteta oleme sügaval miinuses juba teab kui kaua. Jällegi miinus, mida oskame vaadata niisuguse nurga alt, et paistab plussina.

Arvestus algab 2015. aastast

Valitsuse praegune kava on kaval – struktuurne tasakaal peab valitsema mitme aasta keskmisena, aga siin ei kavatse valitsus vaadata järgmist 4–5aastast perioodi, vaid teeb seda tagasiulatuvalt. Nii on võimalik juba 2018. aastal võtta kasutusse aastast 2015 tekkinud ülejäägi arvel ligikaudu 115 miljonit eurot. Ja oleneb, kuidas arvutada, saab seda võimalust kasutada nii kaua, kui viimase kolme aasta kate on kulutatud.

Kriitikutel on õigus selles, et eelarve tasakaal on olnud Eesti majanduse usaldusväärsuse üks olulisi alustalasid ning sellega saab riigi renomee hoobi. Seni on osatud jooksvat miinust osavalt varjata ning tõenäoliselt oleks õnnestunud ka edaspidi. Kui ümberringi on kõik kõvad laenajad, eristus Eesti eriti eredalt.

Igaks juhuks eelnõu

Eesti Panga president Ardo Hansson viitas, et riik stimuleerib majandust ajal, mil majandus stiimulit ei vaja – mis tähendab, et saame asjad kätte kallimalt. Pealegi on meil tulevikus reserve hädasti vaja. Eriti kui pole teada, kuidas kavatseme vastu minna rahvastiku vähenemisest tulenevatele väljakutsetele.

Valitsuse osava kava juures tuleb kõige suurem küsimärk asetada hoopis valitsuse eesmärkide juurde – mis on need hädavajalikud investeeringud, milleks riik nii hoolsalt valmistub. Vaevalt, et ettevalmistusi tehakse lihtsalt igaks juhuks.

Häid ideid valitsuse poolt seni kõlanud pole, on vaid riigi üürikorterid, sajaprotsendiliselt doteeritud bussiliinid või sajamiljonilise linnahalli ehitamine, aga need on rumalad mõtted.