Põllule magalate ehitamise aeg on läbi

Äripäeva poole on pöördunud mitu kinnisvaraarendajat, kes tunnevad, et omavalitsusametnikud teevad neile liiga, nõudes detailplaneeringu kehtestamise eest kümnist – toetust avaliku infrastruktuuri, lasteaedade ja koolide rajamiseks.

Äripäeva toimetuse hinnangul näitab see, et omavalitsustel on tekkinud varasemast suurem võimalus valida endale sobivaid arendusi ja elanikke. Vähemalt pealinna lähivaldades hakkab põllule kerkivate magalate aeg läbi saama.

Ühelt poolt on eraomand loomulikult põhiseadusega kaitstud ning ei vallaametnikel ega kellelgi teisel ei ole õigust arendajale kuuluvale kinnisvarale küüsi taha ajada. Teisalt on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada detailplaneeringuid ning sõlmida kokkuleppeid.

Kui arendaja ehitab linnalähedase põllu peale välja kaunite eramute rajooni ning selle uutele elanikele maha müüb, siis sellega tema suhe valla ja elanikega enamasti lõpeb. Kui uutel elanikel peaks ootamatult tekkima vajadus lasteaiakohtade või jalgrattateede järele, siis on neil põhjust oma murega pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Lõppude lõpuks on elanikud ju eeldatavasti oma uude kodusse sisse kirjutatud ning nende maksuraha maksab omavalitsusametnike palga ning annab õiguse nõuda ka vajalikke teenuseid. Aga kui maksurahast jääb väheks? Omavalitsuste tulubaas sõltub praegu kehtiva maksusüsteemi kohaselt suuresti keskvalitsuse heatahtlikkusest, valdade ja linnade endi võimalused tulusid suurendada on väga piiratud. Paadi-, müügi-, reklaami-, lõbustusmaksu ja parkimistasu najal ära ei ela.

Kus häda kõige suurem

Pole siis imestada, et veteranpoliitik Siim Kallas tuli peagi pärast Viimsi vallavanemaks siirdumist välja mõttega kehtestada kinnisvaramaks. Esialgu on see jäänud üksnes mõtteks ning paragrahvidesse pole raiutud ka erinevaid maamaksu reformimise ettepanekuid, mis samuti võiksid omavalitsuste tulusid suurendada. Kohustused ja soov pakkuda oma elanikele häid teenuseid ning meeldivat elukeskkonda on aga olemas, nagu ka valla- ja linnaametnike igakuine palgaootus.

Leitigi nutikas lahendus nõuda arendajatelt panustamist avalikult kasutatava infrastruktuuri arendamisse. Kes panustab, saab detailplaneeringu kehtestatud ja asjad liikuma, kes ei, selle arendused võivad planeeringut ja ehitusluba ootama jäädagi. Seda võimalust ei kasuta kaugeltki kõik omavalitsused ning ka ühe omavalitsuse sees ei pruugi seda kõigile arendustele ühtmoodi rakendada. Kõlab pisut pistise moodi, kuid selgub, et kõik on seaduspärane.

Õiguskantsleri büroo kinnitusel on omavalitsusel õigus jätta detailplaneering algatamata või kehtestamata, kui tal puuduvad vahendid planeeringuga kaasnevate omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Loomulikult on võimalik kehtestamata jätmine kohtus vaidlustada, kuid see on arendaja jaoks täiendav aja- ja rahakulu ning tulemus ei ole ka sugugi ette kindel.

Miks siis mitte panustada ka elanikele vajaliku lasteaia rajamisse ja see ruutmeetri hinda sisse arvestada? Jääb vaid loota, et volikogu kontroll planeeringu protsessi üle tagab selle aususe ja läbipaistvuse ning välistab ametnike isiklikud huvid arendajatele kohustuste määramisel või määramata jätmisel.