Jah, Eesti ajakirjandus on kohati olnud mu meelest liiga võimutruu ehk ei ole kergitanud diskussiooni võimueliidile ebamugavatel teemadel. Näiteks sisulist debatti Euroopa Liiduga liitumisest 2000ndate aastate alguses või krooni devalveerimise plussidest ja miinustest enam kui kahe aasta eest või kasvõi meie sõdurite osalemisest Iraagi/Afganistani sõjas. Sinna ritta asetaksin ka suhtumise Keskerakond vs „valged“ parteid, mille ilmekamaks näiteks oli turmtuli sotside pihta, kes julgesid Keskerakonnaga Tallinnas koalitsiooni astuda.
Aga see kõik on tingitud toimetuse sisemistest tõekspidamistest ja tsensuurist, mitte äraostetavusest. Raha eest endale soodsate artiklite saamine Äripäeva veergudele on võimatu. Ja arvan end teadvat, et sama printsiip kehtib ka Postimehes, Päevalehes, Õhtulehes, Ekspressis.
Tagasi tulles aga kommentaari alguse ehk kinnimakstud reiside juurde, siis siin näen ma aga taas süvenevat ohtlikku trendi, mis tundus kaks-kolm-neli aastat tagasi juba kadunud olevat. Ausalt öeldes see üllatab mind.
Arvasin siiralt, et pärast 2003. aastat, mil me kurikuulsast ajakirjanike kinnimakstud Egiptuse puhkusereisist kirjutasime, on asi vaid paremaks läinud. Et see pole enam teema. Aga võta näpust. Lisaks eelnimetet Moskva reisile olen nüüd kuulnud ka mõnedest teistest, palju soojemasse kohta kinnimakstud reisidest, mille tulemusena on ilmunud asukohariiki tutvustavad artiklid ja klipid.
Jah, toimetustel on raha vähe ja välismaa reisid tunduvad taas ahvatlevad, kuid sõltumatus on kõige alus. Siin ei tasu tegeleda enesepettusega, et ega me seepärast vastuvõtjale soodsat lugu ei kirjuta, kui lennukipiletid või majutuskulud kaetakse.
Meie eetikakoodeksis on punkt: „Äripäeva ajakirjanikud, fotograafid ja kujundajad tohivad end koolitada Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide ning meediafondide kulul.“ Kõik. Just täna näiteks vastasime eitavalt Saksamaa välisministeeriumi ettepanekule saata oma ajakirjanik nädalaks Saksamaale finants- ja majanduskriisi tagajärgedega tutvuma. Ahvatlev, kuid siiski ei. Kui peame vajalikuks mõnda komandeeringut, teeme seda ise.
Põhjus, miks ei reisita firmade või isegi erinevate riikide kulul, on, et see vähendab päeva lõpuks toimetuse sõltumatust lugeja silmis ja annaks võimaluse eetikapiiri pidevalt endale soodsas suunas nihutada. Isegi, kui konkreetsest reisist mingit promojuttu ei tulegi.
Mäletan, et meid isegi kritiseeriti, kui deklareerisime kaks aastat tagasi, et kehtestasime esimese Eesti meediaväljaandena Äripäevas oma ajakirjanikele ettevõtete kinnimakstud reisidele nulltolerantsi ehk ei lasknud enam firmadel hüvitada erandina ka auto- ja tehnoloogiaajakirjanike komandeeringukulu. Teadupoolest auto- ja tehnoloogiaajakirjanike kinnimakstud osalemine välistestidelt või väliskonverentsidelt on maailmas üsna tavaline. Mu meelest pole see õige. Ja täna võib öelda, et meie lugeja pole seetõttu ka millestki olulisest ilma jäänud.