Kui korrumpeerunud on Eesti meedia?

See on teema, mida toimetused isekeskis arutavad, kuid millest palju ei kirjutata/räägita väljapoole.

Eelmisel nädalal kerkis seoses osade peatoimetajate Vene riigi rahadega kinni makstud Moskva reisiga ja saadud sülearvutitega kõneaineks korruptsioon meedias. Arutatakse teemal – kas  raha eest saab ajakirjanduse sisu Eestis kallutada?

Ma ei usu seda. Ma julgen väita, et Eesti peavoolu meedia, suuremad toimetused on sõltumatud. Isegi eelmise aasta lõpus justiitsministeeriumi tellimusel valminud mahukas uurimistöö korruptsioonist meedias ei paljastanud tegelikult midagi, mis annaks põhjust häirekella löömiseks.

On veel üks ohtlikuvõitu trend, mis ajalehtedest on silma hakanud. Tingituna reklaamituru madalseisust üllitavad toimetused hulgakaupa erinevaid teemalehti, kus kitsa valdkonna reklaami oma tiraaži vahel eksponeerida. Ja neis on alati ka mingi sisu, mingid artiklid. Kusjuures teinegi kord on artikkel seotud üsna otse kõrvaloleva reklaamiga või siis teemalehe enda sponsoriga.

Seega pole tegemist sõltumatu sisuga ning selliseid artikleid ei tohi a) kirjutada toimetuse ajakirjanik ja b) lugejale tuleb kommertstekst selgelt ka ära märkida. Soovin jõudu toimetustele oma tõekspidamistele kindlaks jäämisel.

Lõpetuseks. Kõigest hoolimata Eesti ajakirjanduses, vähemalt olulisemates toimetustes korruptsiooni pole. Kaude tõendab seda ka suurparteide „oma meedia“ loomine ja meedia suukorvistamise soov. Viimase puhul pean ma silmas justiitsminister Rein Langi algatusel valminud seadustepaketti, mis hetkel Riigikogus ja millest ma loodan, et seda vastu ei võeta. Sest seda pole vaja. Eesti ajakirjandus lähtub oma tegevusest lisaks olemasolevatest ja täiesti piisavatest seadustest eetikakoodeksist, mida ta tõesti pühaks peab. Kuigi poliitikutel, kel teadupoolest eetikakoodeksit pole, näib mõnikord seda raske uskuda.  

Antud kommentaar on Vikerraadio majanduskommentaar, mida teevad Aivar Hundimägi ja Meelis Mandel ning mida saab kuulata  igal teisipäeval kell 12.30 ja 17.45