Arvamus: vähem lapsi ja rohkem sigu!

Sündimuse planeerimise ehk nn ühelapsepoliitika kehtib Hiinas formaalselt tänapäevani, kuigi hetkel rakendub mitmete erandite tõttu ühe lapse saamise piirang vaid veidi rohkem kui kolmandikule riigi elanikkonnast. Märgilise tähendusega on ka üle Hiina laialt levinud ning kohalikele elanikele suunatud Shanghai EXPOt populariseerivad tänavareklaamid, millelt vaatab vastu kahelapseline õnnelik perekond. Kas see on apsakas või läbimõeldud viide uutele suundadele Hiina pereplaneerimise poliitikas? Pigem viimane, kuivõrd kiiresti vananeva elanikkonnaga Shanghai on ametlikult juba mitu aastat soosinud teise lapse perekonda soetamist.

Parkides ja tänavatel ringi vaadates võib aga näha, et Hiinas on aina enam levinud ka kolme- ja enamalapselised perekonnad. Seda pigem küll ühiskonna kõige rikkamates ja vaesemates kihtides. Varem sagedasti levinud sundabordid ja –steriliseerimised on ametlikult juba mõnda aega keelustatud. Selle asemel tuleb teise ja enama lapse saamisel tasuda kompensatsioon, mille suurus erineb piirkonniti ning võib ulatuda isegi viiekümne tuhande USA dollarini. Piisavalt rikkad kas maksavad kompensatsiooni või lähevad sünnitama välisriikidesse või Hongkongi, kus lisaks trahvi vältimisele saab sündinud laps kaasa püsiva elamisloa ja passi, millega erinevalt mandrihiinlastest on võimalik viisavabalt siseneda enam kui sajasse riiki.

Seda saab teha aga ainult siis, kui perekonnal on piisavalt raha ning kui mandri-Hiina sissekirjutus (hu kou) ei oma tähtsust ehk loobutakse sellega kaasnevast riiklikust kooliharidusest ja tervisekindlustusest. Teisalt on paljulapseline perekond ka vanemate pensionikindlustus olukorras, kus riiklik sotsiaalsüsteem  ei taga paljudele vanaduspõlve pidamiseks piisavat kindlustunnet. Seega on suur pere levinud ja kasulik ka ühiskonna vaesemates kihtides, kus vanemad on sageli ise sissekirjutuseta migranttöölised ning trahvide ja probleemide vältimiseks teised ja enamad lapsed registreerimata jäetakse.

Registreerimata ehk nn mustad lapsed on ametlikult kodakondsuseta, kel pole ette näidata ühtki dokumenti ning kes jäävad ilma nii riiklikust kooliharidusest kui ka arstiabist. Lisaks sellele ei ole neil tulevikus võimalik leida tööd ega teha muid toiminguid, mille puhul nõutakse isikutunnistuse või sissekirjutuse olemasolu. Selline harimatu kontingent lõpetab ilmselt lihttöölisena või hullemal juhul saab olema seotud kuritegevusega. Probleem aga aina süveneb, kuna ka nende järeltulevad põlved jäävad kodanikustaatuseta.

Lisaks on Hiina sarnaselt Euroopa ja muu arenenud maailmaga silmitsi rahvastiku vananemisega. Rahvaarv peaks senise trendi jätkudes tipnema umbes 15 aasta pärast 1,4 miljardi inimese tasemel, ning sajandi lõpuks ennustatakse järgi olevat sellest pelgalt pool. Kui hetkel on ühe pensioniealise elaniku kohta 5-6 töölist, siis aastaks 2040 hinnatakse osakaal olevat vaid kaks ühele. Noorte väljavaateks on sageli  pidada üleval kaht vanemat ning halvemal juhul lausa nelja vanavanemat.

Esialgu näeb riiklik lahendus ette vaid sotsiaalkindlustussüsteemi arendamist ning pensioniealiste toetuste kehtestamist nii maa- kui linnapiirkondades. Kuid Hiina majandusimet ootab ilmselt peatselt kurb lõpp, kui ei suudeta majandust põhjalikult ümber organiseerida või kindlustada odava ja haritud tööjõu piisavat pealekasvu.

Seega tuleb Hiina riigijuhtidel ilmselt üsna peagi valida, kas loobuda senini formaalselt kehtivast pereplaneerimise poliitikast või lasta neil ainsatel lastel lahendada tulevikus pensionäride armee ning illegaalselt sündinute sotsiaalprobleemid.

*Varasemalt ametlikult käibel olnud riiklik loosung ühe lapse poliitika toetuseks Hiinas