Üks kõigile vajalik dieet

TNSi anemdil istub eestimaalane päevas teleri ees neli tundi. Lisaks sellele infole oleks üha huvitavam teada, kui palju kulutab ta internetis. Just kulutab ehk see on aeg, mille kadumisest on kahju ja mille ajal oleks saanud või võinud teha midagi, millest oleks kasu olnud. Kasu mitte ainult rahas, vaid paranenud suhetes, enda harimises või olulistele inimestele pühendatud ajas.

Internet on osa me elust - suur osa tööst, suhtlusest ja infost liigub selle kaudu. Ehk paratamatult on see koht, kuhu suunduda kliendi kontakti, õhtuse prae retsepti, uut ja huvitavat kohvikut, töölesoovija tausta ja puhkusekandi ilma otsima.

Ent elust osa olemine ei tähenda kahjuks, et me oleks sellega kohanenud ning käiks sellest üle. Tihti on pigem vastupidi. Oleme veebiga küll harjunud, kuid selle kasulikkusega võtame kaasa ka palju ebavajalikku.

Kui varem, enne puhkust tundub argisaginas, et kõik on kontrolli all ja justkui kõik võimalused optimeerimiseks ja veel efektiivsemaks muutumiseks ammendanud, siis nüüd, taas suhtlustarkvarade ja sotsiaalvõrkudega ühendudes näen, et kohati see nii ei ole. Kiire lobisemine kolleegiga pole ju miskit halba, kuid kui selliste keskendumiselt eksitajaid lasta päeva mitu, hakib see niigi infokülluses hapraks muutunud keskendumisvõimet. Või kes mõtles välja, et e-kirjadele peab vastama tunni jooksul? Või et igale viitele peab klikkima või reageerima? Netikasutaja ise.

Nii ongi tunne nagu narkomaanil, kes ahnelt ja kätevärinal üha uusi brauseriaknaid avab ja hiljem kahteseb, et jälle kadus paar tundi… kuhugi. Kusjuures, see, mille pärast üldse surfama asuti, jääb sageli üldse lugemata.

Käitumisjuhistega jäävad hätta lisaks vanematele ka lapsed, kes justkui koos internetiga üles kasvavad ning selles enam kodus peaksid olema. Näiteks sellenädalane saade Pealtnägija näitas ajakirjandusliku eksperimendiga, kuidas täiskasvanute mängu sattunud lapsega käitutakse ning võimalikud kurjategijad teda netivahendusel ära kasutavad. Et lapse tähelepanu püüdvast täiskasvanust tuleks samamoodi märku anda kui päriselus.

Kuidas siis hakkama saada? Mõõda ja vaata, nagu toitumisdieedilgi. Kui muidu ei saa, pane kirja, kui kaua ja kus sa midagi teed. Mis on sellest vajalik, mis raisku lastu. Ülejäänud aja saab asjalikumalt ära kasutada – mõni tööjupp saab varem valmis, laps tähelepanu või õhtusöök tervislik, mitte soojaletist kaasa haaratu. Või kasvõi hingetõmbeks.

Nii ongi tunne nagu narkomaanil, kes isuga ja kätevärinal üha uusi brauseriaknaid avab ja hiljem kahteseb, et jälle läks paar tundi… kuhugi.