Kaitseväe suured hanked vajavad tsiviilkontrolli

Kaitsevägi kui riik riigis. Kaitsevägi on Eestis sama salajane ja suletud organisatsioon nagu kaitsepolitsei või, miks mitte ka Eesti Pank, kus toimuvast pole ka riigi rahakoti eest vastutavatel rahandusministeeriumi ametnikel tihtipeale õrna aimugi. Ka riigikontroll kobab pimeduses.

Nii kirjutaski Eesti Ekspress mullu oktoobris, et riigikontroll ei pääse ligi kaitseväe salajastele relva- ja laskemoonavarudele ning, et riigikontroll avastas, et isegi kaitseministeerium ei tea kõiki peastaabi asju, kuna ohvitserid ei anna lihtsalt infot! Jah, kaitseväelastel on liiga lihtne igale päringule vastata: see on saladus.

Aga miks peaks kodanikud üldse militaarhangete üksikasju teadma? Esiteks kasvõi juba seepärast, et mängus on hirmus suur kogus raha. Näiteks ulatuvad kahe aasta eest valitsuses kinnitatud „Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018“ kohaselt selle perioodi kaitse-eelarved kokku 60 miljardi kroonini, millest umbes 40% (24 miljardit krooni, ehk 1,5 miljardit eurot) kulub hangete ja ehitustegevuse rahastamiseks. Summa on parasjagu nii suur, et kui üks rehepapp sealt küünemusta võrra näpistaks, ei paistaks see kunagi välja.

Kuid see raha on meie, maksumaksja raha. Ja meil peaks olema õigus teada, mida me selle raha eest vastu saame. Ja meil peaks olema õigus ka kontrollida, kas kõik kaitseväelased on ikka riigi hea käekäigu eest seisnud.

Lauskontrolli asemel tsiviilkontroll. Muidugi ei pea me siinkohal silmas lauskontrolli, mis sunniks igale rühmaülema kohale avaliku konkursi korraldama.Me peame silmas tsiviilkontrolli, mille tähtsaimaks elemendiks loetakse arenenud maailmas kontrolli raha üle. See tähendab, et relvajõududel ei tohi olla võimalust kulutada raha täitevvõimu teadmata või tema soovi vastaselt.

Autor: 1185-aripaev