Loe, miks Äripäeva ajakirjanik ei taha Eestisse Ikeat

Kuuldusi Ikea tulekust Eestisse on tekkinud ja kadunud. Viimati selle nädala alguses, kui News2Biz Latvia kirjutas, et Ikea kavatseb Jõelähtme valda soetada kinnistu. Kõne all oleva kinnistu omanikud ja ka vallavanem lükkasid selle väite siiski ümber. Ikea esindaja kinnitas ka Äripäevale läinud sügisel, et kui nad üldse mõnda Baltikumi riiki poe rajavad, siis on selleks kohaks Leedu, kus kontsernil on ka palju tarnijaid.

Vähemalt mina hingasin seda infot kuuldes kergendatult. Sest kuigi Ikeast on räägitud, kui valgest laevast, mida pikkisilmi oodatakse, siis mis kasu selle laeva saabumisest õieti oleks?

Pole teada, kui suur on Ikea turuosa Rootsis, sest ettevõte ise selliseid numbreid ei avalda. Paar aastat tagasi oletas Rootsi kaubandusuuringute instituut, et Ikea käes on 44% mööbliturust. Kuna Ikea on teatanud, et on kriisi ajal kõigis riikides turuosa juurde võitnud, võib oletada, et Rootsis on nende käes umbes pool turust.Kuna Rootsis on maksejõulisemaid ostjaid rohkem kui Eestis, siis võib eeldada, et Ikeal, mille olulisim müügiargument on odavus, oleks siin potentsiaali hammustada turust suuremgi tükk. Ja seda mitte ainult n-ö standardse mööbli, vaid ka kõiksugu sisustuskaupade, köögi-, vannitoa-, elektroonika- jms kodutarvete turust.

Pole raske arvata, mida see tähendaks meie niigi väiksele mööbli- ja sisustuskaupade siseturule. Jah, paljud meie suuremad tegijad ongi ju ise ekspordile orienteeritud ja köögitarbeid ostame juba praegu välismaistelt tootjatelt. Aga mis saaks kohalikule turule orienteeritud väiketootjatest? Ja neist, kes oma äri on eritellimustele üles ehitanud? Sest Ikea ei ole enam vaid standardsete lahenduste pakkuja, näiteks köögimööbli osas pakuvad nad ka mingil määral erilahendusi.

Muide, Ikea on oma kaubamajades edukalt käima lükanud ka odavtoitlustusäri. Kuuldavasti käivad paljud inimesed Ikeas lihtsalt lõunatamas. Kord rääkis mulle üks Brüsseli diplomaat, et Rootsi diplomaat pakkus talle isegi oma kodus õhtusöögiks Ikea lihapalle. Nii et poleks parata, kui ka Eestis hakkaks järjest kõlama lause "Lähme Jõelähtmele (või kuhu iganes mujale Ikea end püsti paneks) sööma!" ja sealtkandi muud toitlustusärid vaikselt kokku kuivaksid.

Seega küllap saaksime Ikea tulekuga juurde mõned sajad töökohad, aga kaotaksime teisest otsast ehk samavõrra või rohkemgi.

Ma ei usu, et õigustatud oleks ka ootused, et Ikea siin maandumisega võiks kohalikel tootjatel tekkida suurem tõenäosus Ikea allhankijaks hakata. Tootja takerduks endiselt samade probleemide otsa, mille pärast praegugi Ikeaga koostöö Eestis on praktiliselt välja surnud: ei suudeta toota piisavaid mahte ja suurketi hinnapoliitika võib olla liiga karm.

Mind isiklikult kohutaks majanduslikust aspektist rohkem kultuuriline külg. Ikealikud odavketid harjutavad tarbijat mõttega, et on täiesti normaalne, kui inimene endale kas või igal kevadel uue diivani ostab. Ikea on sisustuskaupade "kiirmoekett" – kui hilp enam ei sobi, võib selle ilma suuremate väljaminekuteta uute vastu vahetada.

Ja nii hakkaks Eestiski levima see üheülbalisus, mida olen näinud Rootsis. Nii et sõbrale külla minnes istutaksid sa end oma tugitoolist tema täpselt samasugusesse tugitooli ja kõik kaunima kodu võistlused võiks ümber nimetada kaunima Ikea kodu võistlusteks. Alles me ju sellistes ühe malli järgi sisustatud kodudes üles kasvama pidime.

Autor: Kadri Bank, Indrek Kald