Kas usume turgu või riiki?

Kas eelarve tasakaalu fikseerimine põhiseaduses on mõistlik? Tänast Euroopat vaadates tundub, et on, sest mõned riigid ei saa muidu mitte kunagi võlapohmellist lahti ja teised riigid peavad neid ülal pidama. Aga lõppude lõpuks on asi ikkagi selles, keda me usume, kas turgu või riiki.

Majanduses on palju erinevaid koolkondi ja teooriaid, kuid kui üritada n-ö peavoolu majandusteooriat kirjeldada ja kõige laiemat jaotust teha, siis jõuame kahe koolkonnani: neoklassikaline koolkond ja keyneslik lähenemine. See, kas eelarve defitsiit on hea või paha, sõltub paljuski sellest, kumba usku me oleme, kelle argumendid tunduvad meile veenvamad.

Tegelikult taandub asi lõpuks usu tasandile. Keda me rohkem usume – kas seda, et turg klaarib kõik asjad lõpuks ära ja et valitsuse roll on majanduses suhteliselt passiivne (neoklassikaline koolkond), või arvame, et valitsus peab aktiivse eelarvepoliitikaga tsükleid tasandama (keyneslik lähenemine).Neoklassikalise koolkonna järgi ei tohiks valitsus kulutada üle selle, mida ta tuludena kokku korjab. Kui majanduses on kriis, siis tekivad seeläbi uued ideed, saavad alguse uued ettevõtted, mis majandust edasi viivad.

Tsüklite tasandamise idee (keyneslik lähenemine) seisneb selles, et headel aegadel kogutakse reservi, valitsus kulutab vähem kui reaalselt võiks/peaks (mõne arvates), halbadel aegadel kulutatakse rohkem, kui tulusid on, ehk siis eelarve on defitsiidis. Defitsiit korvatakse halbadel aegadel kogutud reservidega. Seda nimetatakse tsükliliselt tasakaalustatud eelarveks ja enamik Euroopa riike on seda poliitikat edukamalt (Põhjamaad) või vähem edukalt (Lõuna-Euroopa) ka viljelenud.Häda seisneb selles, et kui on halvad ajad, siis minnakse laenamisega hoogu ja järgmise tõusu ajal ei suudeta vanu võlgu tagasi maksta. Nii hakkab laenukoormus pikkamööda kasvama ja lõpuks ollaks nende probleemide ees, mida täna näeme.

Teisalt, kui minna rangelt tasakaalustatud eelarve teed, siis puudub tegelikult võimalus majandust reaalselt mõjutatada, ja sellisel juhul on majanduse tõusud suuremad kui võiks (sest kasvu ajal suurenevad avaliku sektori kulutused koos maksulaekumistega)  ja langused sügavamad, sest kriisi tingimustes avalik sektor mitte ei turguta majandust lisasüstidega, vaid tõmbab hoopis kulutusi kokku.Sellist poliitikat on Eesti seni viljelenud. Keynesliku lähenemise tulemusena on meil võlakriis, neoklassikalise lähenemise tulemusena on meil sotsiaalne ebavõrdsus ja suur töötus.

Ilmselt on maitse küsimus, kumba eelistada. Loomulikult võib tuua välja veel kümneid  koolkondi ja lähenemisi, kus neid teemasid on käsitletud, kuid ma arvan, et eespool toodud neoklassikaline ja keyneslik lähenemine selgitavad põhidilemmat kõige paremini.