Venemaa loodab WTO liikmena majanduskasvu

Imestada ei tuleks selle üle, et Venemaa läbirääkimised WTO-liikmelisuse üle nii palju aega võtsid, vaid hoopis selle üle, et Venemaa üldse WTO liikmeks tahtis saada. Esiteks ei laiene WTO regulatsioonid Venemaa kõige tähtsamale ekspordiartiklile, energiakandjatele. Teiseks pole suur osa Vene töösturitest kunagi olnud huvitatud WTO-liikmelisusest ega ole ka praegu. Venemaal ei toodeta eriti palju maailmas konkurentsivõimelist tööstustoodangut ja selle grupi esindajad on pidevalt suutnud takistada Venemaa WTO-ga ühinemise läbirääkimisi. Samuti pole Venemaal oodatud võõrad ettevõtjad teenuste, eeskätt finantsteenuste, telekomi ja äriteenuste sektoritesse.

OECD riigid tahtsid Venemaad WTOs näha kaupade ja teenustega kauplemise tingimuste liberaaliseerimise pärast. Venemaa huvipuuduses mängis oma osa lääneriikide püüe saada WTO-läbirääkimiste käigus juurdepääs Venemaa loodusressurssidele. Ilmselt olid siin mängus suurimad huvid, mis WTO läbirääkimistel ühe riigiga kunagi mängus on olnud.  Jutte, et Venemaa WTOsse lubamine viibis vähese demokraatia tõttu, ei maksa tõsiselt võtta. Kui WTOsse sobisid sellised riigid nagu Saudi Araabia, Birma (Myanmar) ja Hiina RV, siis on jutt demokraatia vähesusest kui takistusest silmakirjalik.

Kuid miks Venemaa ikkagi tahtis saada WTO liikmeks? Peamiseks põhjuseks olid nõukogudeaegse autarkia viletsad tulemused. Venemaal saadi aru, et kui muust maailmast isoleeritult suudeti sotsialismileeris toota maailmatasemel üksnes üksikuid tooteid, peamiselt sõja- ja kosmosetehnikat, siis kolmekordselt kokkukuivanud majandusruumis pole suletuse korral lootustki mahajäämust muudes valdkondades vähendada. Tootearenduses on võimatu korda saata seda, mida suudavad ülejäänud 6,9 miljardit inimest vaba konkurentsi ja üleilmse tööjaotuse tingimustes. Saadi aru, et kaitsetollid ja subsiidiumid suudavad Vene töötlevat tööstust kaasajastada niisama vähe, nagu seda suutis omal ajal tehnoloogiliste seadmete soetamine Läänest; et tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks on ainult üks tee – takistuteta osalemine maailmamajanduses.

Venemaa WTO-liikmelisuse saamise ajastatus oli mõlemale poolele esmakordselt sobiv. Venemaa tunneb praegu end küllalt kindlalt, et mitte karta kaubandusbarjääride alandamist. Riigina, mis ei pea enam välismaalt toetust otsima ja laenuandjate nõudeid täitma, vaid mille omanduses on suuruselt kolmas välisvaluutareserv maailmas ja kust on välismaale ühel või teisel viisil investeeritud hinnanguliselt üle kahe triljoni dollari, ei näe ta WTO reeglites enam endale ohtu, vaid hoopis teed OECD riikide hulka ning mõju suurendamiseks kogu maailmas.

Kui WTO-liikmelisuse väärtus oli kaheldava või isegi negatiivse tähendusega suletud Venemaale, ei ole ta seda riigile, mille ambitsioon on jõuda maailma majanduslike suurvõimude hulka. Selle eesmärgi saavutamiseks vajab Venemaa väliskapitali ja tehnoloogiaid, mis on talle kui WTO-sse mitte kuuluvale riigile seni kättesaamatuks jäänud. (Loomulikult jäävad Venemaale ka WTO liikmena kättesaamatuks või raskelt kättesaadavaks need tehnoloogiad, millest arvatakse kasu olevat Vene sõjatööstusele).  Teiselt poolt vajavad arenenud riigid majanduskasvu taastamiseks enam kui kunagi varem Venemaa turgu ja turvalisemaid tingimusi sinna investeerimiseks. Seetõttu on arusaadav, et praegu domineerib Venemaal lootus, et WTO-liikmelisus võib neile kasuks tulla. Moskva uue majanduse kooli teadurite arvutuste järgi suureneb Venemaa SKT liitumisest WTOga kohe 2-3% aastas ja pikemaajalises perspektiivis tänu suuremale välisinvesteeringute sissevoolule uskumatuna tunduvad 11%.

Pikemalt loe tänasest paberlehest.