Vabadus on olulisem kui raha

Eestis on lehtede majandustaust ja omanikering on avalik. Suur vahe 30. kohal oleva Läti ja 50. kohal oleva Leeduga tekib suuresti sellest, et seal on väljaannete omanikusuhted segased. Avalikkus ei tea näiteks täpselt, kes on Diena omanikud.

Eesti on pressivabaduse poolest maailma tipus, koht-paar siia- või sinnapoole ei muudaks enam midagi. Sisuliselt on esiviisik võrdne. Mõneti on Eesti hea koha põhjuseks ka geograafiline lähedus Põhjamaadele, tuleme ju Norra ja Soome järel. Osalt on Eesti hea koht tingitud ka sellest, et mujal maailmas on olukord halvemaks läinud. Toimib tsensuur, enesetsensuur ja võimude sekkumine. Vaatame näiteks, mis toimub Ungaris, Euroopa Liidus eneses. Seal on loodud eraldi kogu, mis peaks tegelema kaebustega ajakirjanduse vastu, aga selle kogu juhi määrab valitsus. Ungari läheb vastuollu euroliidu põhiväärtusega, mille hulka kuuluvad võimude lahusus ja ajakirjandusvabadus.

Majanduslik külg on oluline, et ajakirjanikud ei oleks äraostetavad, aga seegi on rohkem väärtuste küsimus. Ega suur sissetulek tee teda veel kedagi automaatselt äraostmatuks, pigem loeb enesekontroll ja ajakirjanduse eetikakoodeks, samuti väljaannete omavaheline konkurents.

Kui palju võib ajakirjanikule meelehead teha? Tasuta piletid, kingitused, reisi kinnimaksmine? Põhjamaades ja ka Eestis kehtib põhimõte, et mida vähem, seda parem. Kui keegi midagi kinni maksab, siis on sinna huvide konflikt alati sisse programmeeritud.

Ajakirjanduses peame alati oma tegevust kaaluma. Kui on tegemist varastatud materjalidega, mille olemasolu on iseenesest taunitav, peame vaatama, mis on materjali sisu. Kui selle avaldamata jätmine tähendab suurt kahju rahvale ja riigile, siis on see õigustatud. Ent tõenäoliselt on sellisel puhul tegemist lekkega. Ajakirjanikul tuleb küsida, kas ta ei sattu materjale kasutades lekitaja huvide teenistusse. Seetõttu ei ütle ma, et Hannes Rummu kirjad tuleks avaldada, sest ma ei tea, mis seal seisab. Iga juhtumit tuleb hinnata avaliku huvi seisukohalt.