ÄP: Omal soovil lahkunule pole vaja hüvitist maksta

Peaminister Ansipil on õigus: kui töösuhetes esineb ebaõiglust, siis tuleb selle vastu võidelda seaduslike vahenditega, mitte seda rahaga kinni maksta. Pole tõepoolest loogiline, et igaüks, kes maksab raha töötukassasse, eeldab sellest osa tagasisaamist iga kolme ja poole aasta järel. Põhimõtteliselt on niimoodi võimalik  töökohta vahetades vahepeal riigi kulul palgalist puhkust võtta. Tulemuseks on kõrgem maksukoormus. Äripäeva hinnangul oli loogiline, et seadusemuudatuse jõustudes peab töötukindlustusmakse vähenema.

Tõsine vastuargument seadusemuudatusele on, et see rikub varasemaid lubadusi ja õigustatud ootusi. Kui selline meelde 2009 kehtima hakanud töölepinguseadusesse sisse kirjutati, siis lähtuti eeldusest, et vabatahtlik töölt lahkumine ei pruugi tegelikkuses alati sugugi olla vabatahtlik. Kuna lepinguga saavutatud tööjõuturu paindlikkus tähendas tööandja õiguste suurenemist ja töövõtjate lahkumishüvitiste vähenemist, kirjutati see meede seadusse n-ö avalikkuse rahustamiseks. See oli viga, sest nüüd saab valitsusele ette heita, et lubadustest ei peetud kinni. Et tagada 40 protsenti palgast omal soovil lahkunutele on ebamõistlikult kallis meede, oleks seaduse loojatele selge olema pidanud juba siis.

Teiseks on Ansipi ja rahandusminister Ligi viis mõistlikku mõtet avalikkusele kommunikeerida taas kord solvav ja ülbe. Kui pärast fooliumimütsikeste ja seemneskandaali tundus, et enam arrogantsemaks peaminister minna ei saa, siis selgus, et saab küll. Selle asemel, et töövõtja õigustatud ootuste peal süüdimatult jalgadega trampida, tulnuks seadusemuudatuse vajadust empaatiliselt argumenteerida ning vahest ka tunnistada oma viga, et säärane säte üldse seadusesse kirjutati.

Kolmandaks panid Reformierakonna ministrid rumalasse olukorda tööandjad, keda kujunenud debatis kujutatakse vereimejatena, kes justkui muud ei teekski kui püüavad töötajatest võimalikult väheste kuludega lahti saada. Sotsiaaldemokraat Eiki Nestoril on õigus: Ligi ja Ansipi seadusemuudatuse selgitustes esitletakse tööandjaid idiootidena. Aga mitte selle pärast, nagu võiks keegi uskuda, et töötajad soovivad pidevalt ise lahkuda, küsivad selle eest valuraha, ja tööandjad ongi sellega nõus, nagu Nestor seletas. Vaid hoopis selle pärast: Ansipi selgitustest võib teha järelduse, et töövõtjad on liiga allaheitlikud, sellal kui pahad tööandjad neile pidevalt ülekohut teevad. Õige mõte – kui kellegi õigusi rikutakse, tuleb õiglus jalule seada, mitte vaikimisi eeldatav seadusetus kinni maksta  – läks emotsionaalseid reaktsioone võimaldavas väljendusviisis kaduma.

Halb kommunikatsioon tekitas seadusemuudatuse ümber palju kära, kuid muudatus iseenesest on vajalik. Veel parem olnuks, kui katteta lubadusi poleks seaduseks kirjutatud. Kõigil, kes dramaatiliselt ringutades räägivad töötaja kindlustunde kadumisest, tasuks endale aru anda, et hüvitiseks konverteeritud kindlustunne tuleb maksumaksjate, st nende endi taskust.

Autor: 1185-aripaev