Riik võtab omavalitsustelt võimu, selmet seda jagada

Jah, ühelt poolt on raske vastu vaielda väitele, et regionaalarengu seiskumisel on oma objektiivsed põhjused, mis peamiselt seotud rahvastiku muutustega. Maapiirkonnad jäävad tühjaks eelkõige kahel põhjusel – nooremad ja tegusamad kolivad kas suurematesse linnadesse või sootuks välismaale. Vanem põlvkond aga järk-järgult hääbub.

Kuid teiselt poolt on just selliste suundumuste vastu riigi valitsusel võimalus luua poliitika, mis soodustaks miinimumvariandina regioonide püsimist ning ideaalis nende arengut. Samas näib, et regioonide taandarendamine on vaikimisi saanud riigi poliitika osaks. Just nii saab tõlgendada viimase aja tendentsi, kus riik kogub ehk tsentraliseerib võimu ja selle peamist tööriista raha üha enam enda kätte, mis jätab omakorda kohalikud omavalitsused üha kehvemasse olukorda. Nii kiireneb regioonide hääbumine veelgi. Kas see on teadlik või umbropsu tegutsemine, ei olegi antud juhul tähtis.

Võimu aluseks on raha. Asjata ei nimetata aasta kõige olulisemaks seaduseks riigieelarve vastuvõtmist. Just seal saavad poliitilised otsused reaalse väljundi, kui paika pannakse suunad, mida arendada ja mida mitte. Samamoodi toimib see ka kohalike omavalitsuste tasemel. Siin on aga pilt selline, et riik on järjekindlalt omavalitsuste eelarveid vähendanud, selmet neid eelarve kasvuga tugevdada. Kriisi ajal alandas riik kohalike omavalitsuste tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-le. Omavalitsused kaotasid nii aastas 27 miljonit eurot.

Peaminister Andrus Ansip on püüdnud muutust pehmendada väitega, et samal ajal suunati kohalikesse omavalitsustesse 123 miljonit eurot saastekvootidest saadud raha sotsiaalobjektide, näiteks koolimajade, ning küttesüsteemide arendamiseks ja soojatrasside renoveerimiseks.Tegu on aga demagoogiavõttega, sest vastupidiselt tulumaksule on saastekvootide puhul tegu sihtotstarbelise ühekordse projektiga. Omavalitsus peab endiselt täitma jooksvaid kohustusi, renoveeritud koolimajadki vajavad hooldust. Veidi liialdades väidab peaminister piltlikult, et sel kuul, kui töötaja saab kingi, võib tema muid tulusid, nagu palka, alandada.

Näiteks passib ka valitsuse plaan muuta kaevandustasude jaotust, mis seni läksid pooles ulatuses peamiselt Ida-Virumaa valdadele. Kava kohaselt hakkavad omavalitsused saama viiendiku. Seni oli kokku lepitud valdade jaotuseks 30%. Rahandusminister Jürgen Ligi üks põhjendus, et omavalitsused ei saagi maksude igavese laekumisega arvestada, näib nii sisult õige – riik võib reegleid jooksvalt muuta. Ebajärjekindla poliitika groteskne näide pärineb aga 2007. aastast, kui viis parlamendierakonda jagasid aruteluta n-ö oma valdadele 200 miljonit krooni poliitilist kommiraha.

Kasvab sõltuvus riigist. Raha vähenemine nii elanikkonna kahanemise kui ka maksupoliitika muutuste tõttu tähendab, et kohalike omavalitsuste iseseisvus ja võimekus kahaneb. Nad ei saa jooksvate kohustustega hakkama, rääkimata sellest, et liiga paljudes kohtades ei suudeta oma piirkonda edasi arendada, mis sisuliselt tähendab stagnatsiooni, allakäiku. Samal ajal kasvab pidevalt riigi osakaal, sest kohalikud omavalitsused langevad omatulu asemel üha enam sõltuvusse keskvõimu jagatavast rahast – kui palju jagatakse neile sihtotstarbelisi toetusi, EASi toetusraha või saastekvoote, on kõik riigi otsustada.

Ajal, kui riik omavalitsuste tulusid kärbib, on omavalitsustel reeglina võimalus tulusid, ning sellega iseseisvust ja võimekust, kasvatada kohalike maksude kehtestamisega. Erakondade omavaheline poliitkemplemine on aga omavalitsuste mängumaad oluliselt ahendanud. Riigikogu on viimase paari aasta jooksul kaotanud nii maa-, müügi- kui ka paadimaksu. Eelkõige esimene oli kohalikele omavalitsustele kindel lisatuluallikas, ligi 17 miljonit eurot. Võib vaielda, kas näiteks paadimaks on üleüldse mõistlik. Kuid probleem jääb – omavalitsuste tulusid kahandati ja nende korvamiseks pole ühtegi alternatiivi välja käidud.

Mitte suurem, vaid tugevam. Olen nõus, et raha mööda Eestimaa pisivaldu laiali loopimisel ei ole mõtet. Igaüks saab natuke, millega ei ela ega sure. Just seetõttu püüdsin nn Virtsu pangaautomaadi skandaali ajal sõnastada, mis võiks olla haldusreformi mõte ja eesmärk. Reformiga peaks saavutama olukorra, kus omavalitsus oleks piisavalt suur ja tugev, et tagada elanikele vajalikud teenused – on see siis arstiabi, haridus, kauplus, post või pank. Praegu see võimekus enamikus kohtades puudub. Suurem omavalitsus tähendaks omakorda suuremat maksutulu ning võimekust, millele loodetavasti lisandub sünergia.

Olen nõus ka sellega, et inimesed valivad elukoha mitte niivõrd pakutavate teenuste, kuivõrd töökohtade järgi. Kuid ka selleks vajame just nimelt tugevaid omavalitsusi. Ei ole võimalik, et mõnesaja või tuhatkonna elanikuga vald suudab meelitada investeeringuid, sest tal pole vahendeid, et pakkuda elementaarseid tugiteenuseid või ehitada taristut. Küll aga suudab seda näiteks Hiiumaa suurune omavalitsus, pakkudes võimalikule investorile erinevaid soodustusi – maad, taristut ja tööjõudu. Kui liita omavalitsused piisavalt tugevaks ning eraldada neile suurem osa tulumaksust, näiteks 11,4% asemel 15%, suudaksid regioonid ise seista oma arengu eest. Seda enam, et just kohalikud omavalitsused teavad, mida kohalikul tasemel tarvis on. Regionaalministrit ei oleks aga isegi moe pärast enam vaja.

Valikute küsimus. Valitsus väidab vastu, et sundliitmine ei ole demokraatlik ning see peaks toimuma vabatahtlikult. Minu hinnangul on see väide kas demagoogiline või lihtsalt rumal. Sest just valitsus ja riigikogu on saanud rahvalt mandaadi võtta vastu ühiskonnale ja riigi arengule olulisi otsuseid, selleks on riigile usaldatud võimu monopol.

Olulisi otsuseid on tegelikult ka tehtud. Riigiteenuste tasandil on osaliselt haldusreform läbi viidud ning tulemused on positiivsed. Need võiksid olla innustavaks näiteks. Nii vähendati politseis prefektuuride arvu 15-lt neljale. Samamoodi on reformitud päästeteenistust, haiglaid. Kes vähegi lappab reformile eelnenud artikleid, näeb, et selle vastu ei sõdinud isegi niivõrd prefektid ise, kui kohalikud elanikud. Hirm muutuste ees on alati suur.

Näide ei ole võib-olla üks ühele võrreldav, kuid siiski ei ole samamoodi mõistlik vallavanemalt või vallaelanikult oodata, et ta kaitsteks kitsa valla asemel laiema piirkonna huvi. Usun, et omavalitsuste liitmise küsimuses rahvahääletuse korraldamine ei ole õige, sest see taandub emotsioonidele ning ratsionaalsed argumendid jäävad varju. Näiteks on just samal põhjusel Põhiseaduse järgi keelatud rahvahääletuse korraldamine eelarve või maksude teemal.

Lõppude lõpuks taandub kõik valikule. Võime jääda ootama, millised omavalitsused jäävad olelusvõitluses ellu, kuid saab ka valida, kas, kes ja kus nad on.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul