Lahtvee: põlevkivienergeetikat areng taastuvenergeetika arvelt

Allakirjutanute põhimure on tingitud sellest, et riik subsideerib iga-aastaselt põlevkivienergeetikat otse või kaude ülisuurte summadega kas makstes kinni põlevkivikasutajate vanu kohustusi – prügilate sulgemisi, andes põlevkivi kasutajatele põlevkivi naeruväärse ressursitasu eest, jagades tasuta heitmelubasid või toetades põlevkivikütusel elektritootmisvõimsuste ehitamist. Need toetused elektriarves ei kajastu, küll aga tasutakse osa neist kuludest maksumaksja poolt läbi riigieelarve või kajastuvad need lisatuluna põlevkiviõli- ja elektrieksportijate arvetel ning riigil napib sellevõrra raha kas sotsiaaltoetuste määrade või õpetajate palkade tõstmiseks.

Kui viimase viie aasta jooksul on riik põlevkivielektrit toetanud umbes 1,25 miljardi euroga,siis taastuvenergiat 105 miljoni euroga. Samal ajavahemikul on eraettevõtjad taastuvenergiasse investeerinud umbes 500 miljonit eurot. Teades neid tõsiasju on kummastav kuulata ministrit, kes tõsise näoga räägib sellest, kuivõrd suur on taastuvenergia toetuse maksmise koorem tarbijale ja et seda koormat vaja kergendada toetuste kärpimisega. Adumata seda, et taastuvallikatest toodetud elekter saab  subsideeritud põlevkivielektri kõrval turule tulla vaid tänu toetustele. Mõistmata, et kaude kinni makstud ja raiskavalt toodetud põlevkivielekter on tegelikult ühiskonnale kordades kallim, kümnetes kordades kallim, kui taastuvallikatest toodetud elekter.

Fakt on, et taastuvate energiaallikate osakaal kogu Eesti elektritootmises on täna (möödunud aasta seisuga) vaid 10,2 % ja põlevkivist toodetud elektri osakaal 89%. Kehtivas riigi energiamajanduse arengukavas seisab eesmärk viia põlevkivi osakaal elektritootmises aastaks 2020 alla 50%. Kui arvestada globaalseid trende süsinikuvähese majanduse arendamiseks ja Eesti kui EL liikmesriigi pikaajalisi kliimapoliitika eesmärke kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamiseks 85% võrra aastaks 2050 võrreldes 1990.aastaga, siis tähendab see meie energiasektorile tegelikult põlevkivi osakaalu veelgi suuremat vähendamist.

Kirja adresseerisime Juhan Partsile seetõttu et tema ülesanne majandusministrina viimase 5.aasta jooksul olnud on olnud juhtida Eesti energiapoliitika kavandamist ja elluviimist. Riigi energiapoliitika arendamise suunad on küll selgesti kokku lepitud ja kirjas ning eesmärgid õiged, aga seatud sihtidest kinnipidamisega ja näib et ka neist arusaamisega pole minister kas lobigruppide survel või mingil muul põhjusel hakkama saanud. Nii on riiklike energiapoliitika eesmärkidele vastu töötamas ka ministri järjekordne initsiatiiv taastuvenergiatootmise toetuste kärpimiseks.

Majandusministrile esitatud küsimused on lihtsad ja küsimuste aluseks olevad faktid tõendatavad: miks taastuvenergiatoetused on jäetud otse elektritarbijate maksta, samas kui „musta“ energia tootjatele antakse toetusi kordades enam, aga varjatult? Miks ei tagata elektritootjate võrdset kohtlemist ning luuakse iga hinna eest turueelist põlevkivielektritootjale? Miks tegeleb minister populismiga aga mitte riigi energiapoliitika elluviimisega? 2008. aastal koostati kolme ministeeriumi koostöös põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015. See riigikogu poolt kinnitatud dokument tõstab üheks Eesti energiapoliitika prioriteediks neil aastatel võimaluste leidmise pikemaajalises perspektiivis põlevkivi aastase kasutusmahu järkjärgulise vähendamise. Kui me lähtume sellest, et Partsile roheline energia ei meeldi ja ta tahab ideoloogilistel põhjustel musta energiat toetada, siis ei saa siiski mööda küsimusest- kuidas aitab põlevkivienergia subsideerimine ja sadade miljonite eurode eraldamine uue põlevkivielektrijaama rajamise toetuseks kaasa põlevkivi aastase kasutusmahu järkjärgulisele vähenemisele nagu seisab arengukavas, mille tema enda juhitud ministeerium koostada aitas?

Riigi energiapoliitika tegelikuks täitmiseks tuleks lõpetada põlevkivienergeetika otsene ja varjatud subsideerimine. Samuti peaks majandusminister täitma valitsuslepet, mille kohaselt põlevkivivaru kasutamisest saadava riigitulu suurus saab olema seotud nafta maailmaturuhinnaga. Viimaks, taastuvenergia toetusi ei pea maksma tarbijad, vaid selleks tuleb kasutada muid, alternatiivseid allikaid olgu need EL kvoodikaubanduse tulud või abirahad ja miks ka mitte põlevkivi kasutuse tasu.

Oleme eestlastena harjunud elama nagu Vanajumala selja taga, kus kunagi maa ei värise ja mered ei uputa ning nälg ega janu ei kimbuta. Üleilmse kliimasoojenemise tagajärgi tajume vaid siis, kui meedias kajastatakse mõnda traagilist tsunaamit või tornaadot, või kui mõni Eesti suvi on põuasem või talv käredama pakasega kui tavaliselt. Ehk on aeg jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine lõpetada ning märgata, mis meie planeediga toimub ja kuidas teised maailma riigid üritavad olukorda tulevaste põlvede jaoks parandada, investeerides fossiilkütustelt taastuvenergiale üleminekusse. Pelgalt fakt, et Eesti geograafiline asend ei ole siiani meile kliimasoojenemisest tulenevaid õnnetusi toonud, ei tähenda, et see annaks meie riigijuhtidele õiguse eirata maailmas toimuvat ning otsida vabandusi, miks põlevkivienergiasse sadade miljonite eurode investeerimine on õigustatud. Tõsiasi, et majandusministrilt pole siiani avaliku kirja küsimustele vastuseid tulnud, on veelkord kinnituseks neis küsimustes peituvate süüdistuste paikapidavusele.