Möödunud nädalal oli riigikogus esimesel lugemisel avaliku teenistuse seadus, mille järgi pole poliitnõunik enam avalik teenistuja. Ta liigitub abistavaks töötajaks, umbes nagu ministeeriumi arvutispets või koristaja.  Seega ei pea poliitnõunik avalikult näitama ka oma palganumbrit, seda võib edaspidi teada saada vaid küsides.

Jah, sisuliselt suunab poliitikat koalitsioonilepe ja otsustab (loodetavasti) minister. Ja kuna poliitnõunikeks on enamasti noored parteikasvikud, vaevalt nende sõna määravaks saab. Kuid siiski varustavad poliitnõunikud ülemust teabega, valmistavad ette esinemisi ja kohtumisi. Poliitnõunik kohtub valijate, partei rahastajate ja teiste otsustajatega, näiteks vallavanema või linnapeaga.

Poliitnõunik on sõna otseses mõttes avaliku võimu teostaja, kes saab palka maksumaksja taskust. Seetõttu peaksid tema suhtes kehtima samasugused piirangud ja reeglid nagu teistel ametnikel.

Osa ministeeriume, eeskätt Reformierakonna juhitavaid, ei avalikusta juba praegu poliitnõunike palku. Suur osa veel siiski avaldab palganumbrid ministeeriumi kodulehel. Tänu sellele selgus möödunud nädalal, et üks nõunik lahkus ametist lisatasuga, mis oli suurem kui peaministri kolmekordne kuupalk. Nii kopsaka kaasavaraga ei tohiks ametist lahkuma ükski „abistaja“. Arvestades, et rahandusministri kinnitusel on avaliku sektori kulud viidud miinimumini.

Poliitnõunike palgad ja majandushuvid peavad olema avalikult väljas, et oleks ülevaade, keda ja millise raha eest ministeeriumis toidetakse. Et parteid ei saaks erakonna raha kokkuhoidmise eesmärgil truusid parteisõdureid riigitööle suunata. Neid näiteid ei pea kaugelt otsima.