See tähendab, et euro loomisel teaduslikku ja analüütilist mõtlemist ei kasutatud. Ignoreeriti majandusteaduslikku ABC-d, mis ütleb, et toimivaks rahatsooniks on alustuseks vaja täita neli tingimust. Neist olid täiesti puudu kaks (riskijaotus ja majandustsüklite sünkroonsus) ja üks oli poolik (tööjõu liikumise vabadus). Ühe rattaga euroauto ei saagi sõita muidu kui “hobusest nööri otsas” veetuna…

Euro loomise tugevaimaks aluseks oli kamalute viisi kurikuulsat poliitilist tahet, aga napilt rahulikku kaalumist. Samas näiteks väljapaistev majandusteoreetik professor Vaclav Klaus hoiatas, et rahaliidu eelduseks on mitte makro-, vaid mikroökonoomiliste tingimuste täitmine ja et monetaarliit ei saa olla laiem fiskaalsest.

Kuigi olen kohanud hämmastavalt napi silmaringiga euroala rahandustegelasi, ei saa me eeldada, et nad asjast midagi ei teadnud. Pigem oli õigus Klausil, kes Wilsoni keskuses Washingtonis ütles, et euro-projekti põhiväärtus on selles, et ta tagab endaga tegelejatele viisaka kuusissetuleku.

Ka praegu ei tegele Euroopa Liidus mitte ainuski rahandusega seotud institutsioon sellega, et kujunenud kriisist välja tulla. Elementaarsed strateegiad pole veel laualegi jõudnud: devalveerimine, inflatsiooni kiirendamine, paralleelvauluuta loomine, kahe- või kolmetasandiline rahakäive, konkurentsi taastamine valuutade vahel vms.

Eelarvelise kokkuhoiu sisseviimine Lõuna-Euroopas monetaarset kriisi ei lahenda ja fiskaal-ähvardusi ei võta tõsiselt keegi (peale ametiühingute). Imestan ikka, miks teadlaskonda üldiselt ikkagi ei kuulata. Sest kogu aeg pidavat olema kiire (kuhu küll? valimistele?) ja probleem pidavat olema keerukam, kui teadus haarata suudab. Ma ei kutsu kedagi teadlaste juttu omaks võtma – seda enam, et ka teadustki on igasugust –, aga vähemalt ära kuulama küll. Sest nad tegelevad asjadega, mis kestavad kas igavesti või vähemalt sajandeid.

Euroopa rahakriisiga pole kiiret juhul, kui teda tahetakse ületada. Ta on silmanähtavalt lahendatav, kui sellega hakkavad tegelema rahandusjuhid, kellel on mõtte- ja kodanikujulgust ja keda toetavad poliitikud, kelle staatus on rahvaste silmis legitiimne ega ole kompromiteeritud raamatupidamisskeemitamistega (ESM, EFSF jt), mida euroalal ikka harrastatakse.

Autor: Igor Gräzin, Harry Tuul