Tiit Kivisild, kaalukas hobulausuja

Tiit Kivisild on võitnud Eesti parima takistussõitja tiitli kaks aastat järjest. Tema kolleegid ja sõbrad peavad teda oma ala tipuks ning ehk maailma tasakaalukaimaks meheks. Ruila tall, kus Tiit Kivisild pea iga päev hobuseid hooldamas ja ratsutamas käib, kuulub Alexela Grupi ühele omanikule Marti Häälele, kirjutab 30. oktoobril ilmunud Äripäeva ajakiri Gentleman.

Hommikul, kui Ruila tallide juurde jõuame, paistab päike. On soe sügispäev. Tiit Kivisild, Eesti parim takistussõitja, saabub hobusega jalutamast. Ta talutab hobuse talli ja annab üle oma kenale assistendile-elukaaslasele, kes muu hulgas hoiab alati taskus mõnd maiuspala hobustele.

Igavesed pätid

Loomadesse on Tiit lapsest saati kiindunud. Alguses ratsutas ta grupiponidega, kõige esimeste nimed on Tiidul veel siiani meeles: Kapper ja Kattur, väikesed Shetlandi ponid. “Igavesed pätid, viskasid seljast maha kogu aeg,” meenutab Tiit muigega. Sealt edasi liikus Tiit juba suuremate hobuste juurde.

Aastaid tagasi osales ta Niitväljal toimunud võistlusel. Tartu poiss hüppas noorteklassis ning võistlust pealt vaadanud Ratsaspordi Liidu juhile ja suurele hobuste fännile Heiti Häälele jäi poiss kohe silma. Tiit lisab võrdlemisi tagasihoidlikult: “Eks mul läks seal hästi.” Heiti Hääl kutsus Tiidu enda hobustega treenima ja pani ta teise eduka ratsasportlase Rein Pilli õpipoisiks. Sealt alates on Tiit toonud auhindu nii endale kui ka Heiti Hääle hobustele.

Ilma koostööta ei ratsuta

“Hea ratsutaja saab olla ainult siis, kui hobune ratsutajaga koostööd teeb,” räägib Tiit. Ta selgitab, et mõnele hobusele sobib temperamentsem ratsutaja, teisele rahulikum. Tiit ise peab end rahulikuks ratsutajaks ja eelistab kuumemaid hobuseid.Koostöö hobusega on veidi nagu teise inimesega ühise keele leidmine. Hobune on pelglik loom, kellele tuleb ettevaatlikult läheneda. Kui juba lähedal oled, saab hakata piire katsetama, kuid liiga ei tohi teha.

Tiidu sõnul tuleb hobusele nagu lapsele ümbritsevat maailma tutvustada. Juba tuttav asi ei hirmuta enam ja hobune muutub tasakaalukamaks. “Hobustega tuleb palju ringi mässata. Mõni jääbki pelglikuks, aga enamasti muutuvad nad rahulikumaks,” nendib Tiit.

Ligi kümme aastat tegi Tiit koostööd oma hea sõbra ja tubli hobuse Cinnamoniga. Cinnamon oli Tiidu eelmise aasta põhihobune, kes pärjati aasta hobuseks. Tiit ise pärjati aga aasta parimaks takistussõitjaks. Lumivalge Holsteini mära kuulus veel hiljaaegu tuntud ärimehele Heiti Häälele. Tänavu müüs ta hobuse Itaalia takistussõidukoondise ratsutajale Paolo Cannizzarole.

Nüüd treenib Tiit uut Heiti Hääle hobust – Donna Paolat. Mära on pidanud end viimase aasta jooksul tugevalt tõestama. Tiidu hinnangul oli hobune alguses katastroof ja Tiidul temasse usku väga ei olnud. Donna Paola on end aga aastaga suutnud tõestada ning uue lemmiku staatusesse tõusta.

Kõrgklassi meelelahutus

Takistusratsutamist peetakse golfiga sarnaselt härrasmeeste alaks. Tiidu hinnangul ei peaks aga ratsutamist spordialana pelgama. “Tasub ära proovida. Kunagi ei tea,” ütleb ta tagasihoidlikult.

Oktoobri alguses toimus Tallinnas Saku Suurhallis “Tallinn Horseshow 2015”, kus ka Tiit osales. Temaga koos hüppas sel korral hobune Fred. Enne veel, kui võistlus algas, mõõtis mees sammudega takistuste vahemaid. Hoolikalt, keskendunult käis ta koos kolleegiga läbi terve raja, hall nokamüts peas.

Samal ajal olid väljaku paremal küljel broneeritud istmed hobuste omanikele. Istmed olid suuremas osas täidetud ning inimesed jälgisid huviga oma meelelahutusobjektide saavutusi. Hoolimata sellest, et tegemist on kõrgklassi meelelahutusega ning ürituse pilet ehk tavalisest loomade show’st kenasti kulukam, olid Saku Suurhalli istmed täidetud.

Ka Tiit nendib, et pole sellist publikut nagu Saku Suurhallis mujal näinud. Publik elab Tiidu sõnul palju kaasa kõigile võistlejatele. Tavavõistlustel käivat aga tema sõnul pigem need inimesed, kes hobustega otseselt seotud on. “Eks see ole jõukate meelelahutus, kes tulevad oma uhkeid hobuseid vaatama,” nendib Tiit ja lisab, et kindlasti on ka lemmikratsutajad, kellele rohkem kaasa elatakse. Küsimusele, mis Tiidu jaoks võistlusel on teistmoodi, vastab ta taas tagasihoidlikult: “Ausalt öeldes ei olegi midagi teisiti, ainult trenniriiete asemel on võistlusriided.”

Ratsutamine käib piitsa ja präänikuga

Ratsutaja peab suutma hobusele selgeks teha, mida ta tahab. Algajad ratsutajad ei oska ja võib-olla ei julgegi hobusele õigeid märguandeid anda, et hobune teeks seda, mida kästakse. “Kui hobune tunneb, et tal on vabadus, siis ta võib ükskõik mida teha. Viskab su alla nii, et silm ka ei pilgu,” kirjeldab mees. Grupitrennis, kuhu igaüks võib minna, on tema hinnangul tavaliselt rahulikud hobused. Aga need, kes võistlevad, on kuumad, karakteriga loomad.

“Mõne hobusega on väga lihtne, aga selliseid hobuseid tuleb pigem tikutulega taga otsida. Enamasti peab hobust piitsa ja präänikuga poputama,” ütleb Tiit ja täpsustab, et parim präänik on lähedus. Hobusele meeldib, kui teda kaela pealt patsutatakse ja sammu lastakse kõndida. Ka suhkru- või leivatükist ei ütle hobune ära.

Talve hakul ratsutatakse sooja kliima poole

Hobustega tegeledes pole argipäev üheksast viieni, esmaspäevast reedeni, vaid kui hommikul silmad avad, tulebki kohe talli poole teele asuda.

Kui kätte jõuab talv, tuleb takistussõitjatel Eestis hobused sõna otseses mõttes kokku pakkida ja teele asuda. Tiidu sõnul on see ratsutamise peamine pahupool Eestis. Ilm on külm ja sisekomplekse, kus võistlusi saaks pidada ja harjutada, Eestis lihtsalt pole. Et noori hobuseid treenida ning et elu seisma ei jääks, tuleb Belgiasse talvituma sõita. Ka siin on Heiti Hääle käsi mängus, Ida-Belgias Liege’i linna lähedal Les Waleffes’i külakeses asub Trooja Hobune OÜ-le kuuluv kompleks, kus Eesti ratsutajad treenimas ja talvitumas käivad.

Tiit on Belgias treenimas käinud juba viimased kaheksa aastat. “Kolm-neli kuud korraga,” nendib ta ja lisab, et ehkki ratsutaja elu kulgeb peamiselt ratastel, ei kujuta ta oma tulevikku ilma hobusteta ette.

Hobused kala vastu

Tiidu sõnul meeldib talle väga kalastada. Selle istuva hobi kõrvale on aga viimasel ajal ka midagi liikuvamat tekkinud. Nimelt avastas ta enda jaoks kettagolfi. “Liikumine ja metsas olek,” kirjeldab ta selle ala võlusid. “Ratsutamine on rohkem ikka töö moodi. Nii et nendega tegelemine on ilmselt sama, kui tööinimesel oleks reede õhtu. Ja kui saab veel kalale, see on super,” lausub ta.

Kommentaar

Külma närviga rahulik mees

Renek Rosenberg, sõber ja takistussõitja

Tiit on külma närviga rahulik mees. Enamik inimesi pole tõenäoliselt Tiitu mitte kunagi ärritunud olekus näinudki. Isegi võistlustel jääb ta rahulikuks. Hobustega on ta rahuliku ja positiivse suhtumisega, võib-olla sellepärast Tiidu koostöö hobustega ongi parem kui teistel takistussõitjatel.

Me käime koos kalal. Suvel Järvamaal forelli püüdmas ja sügisel mere peal. Igal vabal hetkel üritame aega klapitada, et saaks kalale minna. Suvel on põhiline kalastuskoht Järvamaal, kus me käime forellijõgede peal. Sügise poole püüame rohkem haugi ja käime merel. Viimastel aastatel on tekkinud traditsioon, et pärast oktoobris toimuvat horseshow’d lähme nädalaks Soome merd seilama ja sealseid kalu püüdma.

See hobi pole pingete maandamiseks, pigem on ratsutajate tavapärane töönädal kuue või seitsme päeva pikkune ja see annab võimaluse mitte talli minna. Kui kalale sõidad, oledki eemal.