Vääriskivid Eesti juveelikaubanduses

Viimase paari aasta jooksul on meie juveelikaubandus arenenud jõudsalt, olles tänaseks saanud üheks konkurentsitihedamaks kaubandusharuks. Rahandusministeeriumi juures on litsentsi saanud mitusada firmat väärismetalle ja -kive sisaldavate toodete valmistamiseks, jae- ja hulgimüügiks ning vastuvõtuks pandina.

Vääriskividel on võrreldes muude kaubagruppidega rida spetsiifilisi omadusi. Vääriskivid on kaup, milles suured väärtused on kontsentreerunud väga väikestesse kaaluühikutesse. Antwerpeni teemanditurul ulatub 5karaadise (see on 1 g) briljandiks lihvitud teemandi hind 250 000 dollarini. Peaaegu sama kõrge on smaragdide ja safiiride hind, rubiinide hind võib olla veelgi kõrgem. Teemantide ja teiste vääriskivide hind pole Eestis veel stabiliseerunud. Kvaliteetse veerandkaraadise briljandiga ehe võib maksta veidi üle 10 000 krooni. Samas võib sama suur tunduvalt kehvema kvaliteediga teemant maksta üle kolme korra rohkem. Taolised teemantide, aga ka teiste vääriskivide hinnakäärid on mujal haruldased. Hinnaerinevused johtuvad eelkõige firma mainest ja muudest subjektiivsetest teguritest (nt sellest, kui kiiresti on vajadus kindla suuruse ja kvaliteediga teemanti osta või müüa). Mainekas firma võib lubada endale luksust müüa vääriskive keskmisest kõrgema hinnaga. Näiteks New Yorgis asuv maailma üks tuntuim lihvitud teemantidega kauplev Rappoporti firma müüb oma teemante umbes 30% USA keskmisest hinnatasemest kõrgemalt.

Vääriskivide hind on sõltuv nende kvaliteedist, kusjuures kvaliteedinäitajad ei ole tavaliselt täpselt defineeritavad ning kvaliteeti suudavad adekvaatselt hinnata ainult väga kogenud spetsialistid. Kõige paremini on ühtlustatud teemantide gradueerimisskaalad. Kasutusel on siiski tervelt neli rahvusvaheliselt tunnustatud standardit: GIA (Põhja-Ameerika), GIBJO (Euroopa), SCAN-DN (Skandinaavia) ja IDC (teemandibörsid). Värviliste kivide jaoks sellised kokkulepitud standardid puuduvad.

Teemantide hind sõltub paljuski neis sisalduvatest, ainult väga hea luubiga nähtavatest suletistest ja defektidest ning vaevumärgatavast värvivarjundist.

Eestis üldtunnustatud teemantide gradueerimissüsteem puudub. Mõned juveelifirmad kasutavad Skandinaavia standardit. Gradueerimise metoodikat aga pahatihti ei järgita, mistõttu kivid võivad olla üle hinnatud. On väga raske ette kujutada, kuidas taolises olukorras lahendada vaidlusküsimusi võimaliku reklamatsiooni korral. Kui puhtuse määramisel on soomerootsi gemmoloogi Herbert Tillanderi väljatöötatud puhtuse määramise metoodika üks paremaid, siis Skandinaavia värviskaalas kasutatud terminid (river, wesselton, crystal) on vananenud ja mujal kui Skandinaavias neid enam ei kasutata. Eestile sobiks arvatavasti Euroopa juveelikaubanduses kasutatav CIBJO klassifikatsioon, mida Euroopa Liidus kavatsetakse võtta üldiseks kasutamiseks ning mida aktsepteerib ka rahvusvaheline standardiorganisatsioon (ISO).

Värviliste kivide puhul ei ole kivi puhtus nii oluline kui teemantidel; vahel tuleb väikeste suletiste sisaldus isegi kasuks, kuna nende abil on võimalik kindlaks teha, kas kivi on looduslik või sünteetiline. Värviliste kivide oluline kvaliteedinäitaja ning seega ka hinnakujundaja on värvus ja kõige väärtuslikematel kividel (rubiin, safiir, smaragd jt) isegi värvivarjund. Kuivõrd võib värvivarjund mõjustada vääriskivi hinda, demonstreerib graafik, kus on toodud safiiride hinnad olenevalt nende suurusest ja värvivarjundist. Kõige haruldasemad on Kashmiri rukkilillesinised safiirid, Tseiloni safiirid on violetse varjundiga ja Tai safiirid on tumesinised. Meie kaubandusvõrgus esinevad peamiselt väga tumedad (peaaegu mustad) tõenäoliselt valdavalt Austraalia päritolu safiirid.

Looduslike vääriskivide, nende sünteetiliste analoogide ja imitatsioonide eristamine nõuab sellealast koolitust ja spetsiaalseid instrumente. On ainult üksikuid vääriskive, mille kindlakstegemine on võimalik ka hea luubi abil (mitte palja silmaga!). Mõned kogenud juveliirid on võimelised küllaltki suure tõenäosusega vääriskivi ära arvama, aga kindlasti mitte määrama. Samuti pole võimalik kindlaks teha, kas tegemist on loodusliku kivi või selle sünteetilise analoogiga, mille füüsikalised omadused ja väljanägemine on samad kui looduslikul kivil. Eestis on juba mõned spetsialistid, kes on võimelised korrektselt vääriskive määrama. Täiskomplekt vajalikke instrumente on Eesti proovikojal ja vähemalt ühel juveelifirmal.

Vääriskividega kauplemisel on väga oluline, et ostja teaks täpselt, mida kivi nimetus tegelikult tähendab, st peab olema nii ostjale kui ka müüjale ühetaoliselt arusaadav nomenklatuur. Eestis valitseb vääriskivide nimetuste suhtes küllaltki suur segadus. Kaks terminit, mille kasutamisel esineb kõige suuremat ebaselgust, on tsirkoon ja pärl.

Tsirkoon on looduslik tsirkooniumsilikaat, mis oma värvuselt on peamiselt punakaspruun, harvem roheline, sinine, värvitu jne. Punakaspruuni tsirkooni kuumutamisel muutub see värvituks ja on sellisel kujul kuni selle sajandi keskpaigani olnud kõige olulisem teemandiimitatsioon. Meil kasutatakse nimetust «tsirkoon» kunstlikult valmistatud teemandiimitatsiooni, tsirkooniumoksiidi kohta. Eksitav nimetus on tulnud ebatäpsest tõlkest, sest selle kunstliku kivi ingliskeelne nimetus on kuubiline tsirkoonia (cubic zirconia) või lihtsalt tsirkoonia (zirconia).

Siit tekibki segadus firmade puhul, kes reklaamivad, et kauplevad ainult looduslike vääriskividega, aga samas on müügil ka ehted tsirkooniga. Arvestades tsirkooni ja tsirkoonia erinevat toodangumahtu, tuleb siiski arvata, et looduslikud värvitud tsirkoonid on meil väga haruldased.

Veelgi rohkem segadust on põhjustanud pärl. Nii tarbekeeles kui juveelikaubanduses kasutatakse terminit pärl igasuguste klaasist helmeste või ehtekividest (nn poolvääriskivid) helmeste kohta. Selline kasutus on eksitav ja juveelikaubanduses lubamatu. Juveelinduses nimetatakse pärliks kindlat liiki mere- või mageveekarpides moodustunud ümarikke moodustusi, mis on üks vanim ja hinnalisim vääriskivi. Keskkonna saastusest tingitud harulduse tõttu on pärlite hind väga kõrge. Veidi kättesaadavamad ja seetõttu ka madalama hinnaga on kultiveeritud pärlid, mida kasvatatakse pärlikasvandustes, need asuvad peamiselt Austraalias, Jaapanis ja Hiinas. Kõige enam on meil siiski tegemist pärliimitatsioonidega, kus ümarikud klaaskerad on kastetud kas pärlmutrit imiteerivasse värvi või spetsiaalsesse ainesse, mida kutsutakse d'essence orient, viimane annab looduslikule pärlile väga sarnase välisilme.

Kulda ja teisi väärismetalle sisaldavate toodete valmistamist ja müümist reguleerib väärismetallide proovi seadus, mille järgi kontrollib väärismetalli sisaldust tootes Eesti proovikoda. Vääriskividega toodete valmistamise ja müügi kohta puudub aga igasugune seadusandlik baas. Samas on seaduste ja muude ühtsete normatiivdokumentide üldine kehtestamine ilmselt ebaotstarbekas ja kontrolli seisukohalt peaaegu võimatu. Lääneriikide kogemus näitab, et vääriskividega seonduvat (siia kuuluvad peamiselt vääriskivide nomenklatuur, teemantide gradatsioonistandardid, vääriskivide töötlemise lubamise ja selle deklareerimise viisid jne) reguleerivad tootjad ja kauplejad ise oma liitude ja assotsiatsioonide kaudu. Nende väljatöötatud reegleid aktsepteerivad ka kohtud vaidlusaluste küsimuste lahendamisel.

Meie pressis on mitu korda viidatud sertifikaadile kui mingile imerohule, mis kindlustab, et tarbija saab vääriskivi garantii. Sellisele seisukohale tuleb siiski teha mõningast korrektiivi. Tavaliselt sertifitseeritakse siiski ainult kvaliteetseid teemante, mis on vähemalt 1/2 karaadi raskused. Sertifitseeritud teemant pitseeritakse koos sertifikaadi mikrokoopiaga spetsiaalsesse plastikkarpi. Sertifikaadiga teemandid ei ole siiski tavaliselt mõeldud ehetesse istutamiseks, vaid nad on pigem valuuta ekvivalendiks. Juveelide puhul on siiski kõige kindlamaks garantiiks juveelitöökoja või -kaupluse usaldusväärsus ja laitmatu renomee.