Läti-Leedu naftasõjas valitseb hetkel petlik vaikus

Läti ja Leedu naftasõda on pärast vaibunud Eesti ja Läti räimetüli järgmine suurem Balti riikide konflikt. Leedu on väljendanud diplomaatiliselt suurt rahulolematust tema arvates ebakorrektse litsentsilepinguga, mille Läti Vabariik sõlmis firmadega AMOCO ja OPAB naftaleiukohtade uurimiseks Läänemerel. Leedu protest ei ole seni Läti seisukohta karvavõrdki muutnud.

Vastasseis võib jälle teravneda siis, kui saeima asub valitsuse sõlmitud lepingut ratifitseerima. Leedu on nimelt kaunis kategooriliselt nõudnud, et Läti loobuks selle ratifitseerimisest. Kuigi Läti on lubanud mitte alustada enne uurimistöid, kui territoriaalsed vaidlused on lõppenud, ei näi see olevat kõigutanud tema kavatsust lepingut ikkagi ratifitseerida.

Nagu näitab saeima kõigi suuremate fraktsioonide küsitlus, ei ole neist keegi põhimõtteliselt sõlmitud litsentsilepingu vastu. Et aga parlamendis on enamuses praeguse valitsusega opositsioonis olevad rühmitused, siis kritiseerivad nad rohkem sisepoliitilistel põhjustel lepingu sõlminud praegust valitsust sellepärast, et too ei informeerinud eelnevalt Leedut oma plaanist. Kuid ratifitseerimist see vaevalt takistab.

Läti Vabariigi ning AMOCO ja OPABi vahel sõlmitud naftauuringute litsentsilepingu tekst on koostatud niisugusel moel, et see jätab Leedule mitmeid võimalusi protestimiseks. Näiteks on lepingus kirjas, et Läti ja Leedu territoriaalvaidluste korral võidaks litsentsi toimeala vähendada. Seega viitab leping otseselt vaidlus-alasele territooriumile.

Ja teiseks, pärast lepingu toimeala vähendamist jäetakse lepingupoolte otsustada, kas nad nõustuvad või ei nõustu lepingu jõustumisega. Järelikult on AMOCO ja OPAB andnud mitteametlikult mõista, et toimeala vähendamine ei ole küllalt kaalukas põhjus lepingu katkestamiseks, juhul kui territoriaalvaidlus peaks lahenema Leedu kasuks. Järelikult jääb üle ära oodata vaidluse lõplik lahendus ilmselt rahvusvahelises kohtus.

Läti pool väidab, et ta on Leedut oma plaanidest informeerinud. Kuid see informeerimine on seisnenud üksnes faksi saatmises Leedu peaministrile. Ja ehkki seal olid kirjas tulevase lepingu tingimused, ei ole see loomulikult piisav kommunikatsioon kahe valitsuse vahel, eriti kui arvestada, et leping puudutab vaidlusalast piirkonda.

Kui Läti valitsus oleks korrektselt ja õigeaegselt teavitanud Leedu valitsust, poleks sellel kindlasti põhjust olnud nii valuliselt ja liiga kärarikkalt reageerida.

Leedu valjuhäälne protest on tingitud ilmselt sellest, et Läti on temast naftauurimisel tüki maad ette jõudnud ja võib seetõttu suurema pala napsata. Kuidas muidu seletada Leedu naftauuringute äkilist elavnemist pärast seda, kui Läti oli sõlminud litsentsilepingu.

Huvitav olukord tekib siis, kui nafta otsijad peaksid soovima leitavat naftat ka toota, milleks praegune litsentsileping võimaluse annab. Teistele firmadele ei pruugi see sugugi meeldida.

Näiteks jätab leping firmale võimaluse kümne tegevusaasta jooksul kasumit mitte näidata, kuna tegevuse algul tekkivad kahjumid võib üle kanda uude aruandlusaastasse.

Juhul aga kui firma töötab kasumiga, siis esimesel kolmel aastal ei tule tal maksta tulumaksu ja järgmisel kahel aastal maksab ta pool 25protsendilisest tulumaksust.

Järelikult on tegemist küllaltki suure protektsionismi ja maksuvabale piirkonnale omaste tingimustega.

Ehkki rahvusvahelises praktikas tehakse maksusoodustusi mitmes valdkonnas, pole Lätis avalikult arutatud maksusoodustuste otstarbekust sellises kasumit tõotavas majandusharus. Sellepärast tekib küsimus, kas nii soosiv suhtumine ühte, ehkki suurinvesteerijasse, on korrektne, kui teiste maksumaksjate maksukoorem aina kasvab.