Talupidaja tahab pääseda kindlustusturule

Talupidajate keskliidu peadirektori Kaul Nurme sõnul on nn talukindlustuse loomise idee küllaltki aktuaalne. Nurm nimetab seda ühiskindlustuseks, kus talunikud oleksid kindlustusseltsi osanikud ja teenuste paketti kuuluksid nii elu- kui varakindlustus. «On räägitud ka saakide kindlustamisest, kuid siin võivad tekkida raskused hüvitiste maksmisel,» annab Nurm endale aru. «Näiteks, kas põllu ikaldumine on objektiivne põhjus või oli osaliselt tegemist ka talumehe laiskusega,» toob ta näite. Vähemalt esialgu pole talunike kindlustamine põudade ja uputuste eest päevakorral.

Nurm räägib innukalt sellest, et talupere on omalaadne majanduslik tervik, mis peab olema kaitstud võimalike ohtude eest. Linnainimesed ei vaja tema hinnangul sellist kindlustust, maal on see aga hädavajalik.

Kindlustusinspektsiooni peadirektorile Ellen Ridastele ei avalda muljet talunike algatusvõime. «Meie külade intelligents pole sellisel tasemel, kindlustus vajab tööle haritud spetsialiste,» lausub Ridaste. «Meil pole praegu linnaski kvalifitseeritud kaadrit kusagilt võtta.»

Kindlustusseltside liidu juhatuse esimehe Matti Klaari sõnul on talunike ettevõtlikkus igati tervitatav, silmas tuleb aga pidada, et kindlustada saab ainult homogeenseid riske. «Kindlasti ei tohiks ühte patta panna nn seinast seina ulatuvaid riske,» hoiatab ta. «Näiteks ei saa samadel alustel kindlustada sigade haiguse, pinnavee reostatuse ning lautade põlemise eest.»

Lääne praktikale tuginedes kinnitab Klaar, et talunikud peaksid vajalikud kindlustusteenused saama küll ühest kohast, eri kindlustusliike tuleb aga käsitleda eraldi.

Klaari arvates kujuneb määravaks vastastikuse kindlustamise puhul täpne statistika, mille alusel oleks võimalik tekkivaid kahjusid välja arvestada. «Praegu on Eestis statistika äärmiselt ebausaldatav,» möönab Klaar.

Kaul Nurm, kes ei pea ennast kindlustuse asjatundjaks, ent näeb selget vajadust vastastikuse kindlustamise järele maal, kujutab talukindlustusseltsi teket ette etapiviisilisena: esialgu paneksid talumehed raha kokku ning kindlustaksid sellega üksteist; kui põhikapital kasvab, võiks kindlustus oma teenuseid pakkuda ka laiemale seltskonnale. «See tähendab, et kogu kasum jääb ringlema maal ega lähe linnameeste taskusse,» leiab Nurm.

Tema kujutelmas pakub loodav kindlustusselts osalust nii uustalunikele, kelle varandus ulatub miljonite kroonideni, kui ühelehmapidajast memmeni, kelle hoonete ja loomade kogumaksumus jääb alla saja tuhande krooni. Igaühe vara ja riskid hinnatakse ju eraldi, sellest tulenevalt on erinevad ka sissemaksed.