Talupidaja tahab pääseda kindlustusturule

Kümne kindlustusseltsi vahel jooksmine ning linnameestele kasumi teenimine ei paku põlluharijale rahuldust. Kuna selleks puuduvad ka aeg ja raha, on talumehed otsustanud üksteist vastastikuse kindlustuse põhimõtete järgi kindlustada.

Ants Pihlakas, kes on kuue aastaga suutnud Peetri talu aastakäibe kasvatada rohkem kui kahe miljoni kroonini, möönab tüdinult, et praegustest kindlustusfirmadest pole talle tolku. «Mul on vaja kindlustada eraldi hooned, loomad, külvid, autod,» loetleb ta. «Kõige parem, kui see kõik pluss kohustuslik liikluskindlustus oleks kättesaadaval kompaktselt.»

Pihlaka arvates peaks ka riik talupidajate turvatunde kujunemise eest hoolt kandma. Kui mitte, siis unistavad mehed just sellisest kindlustusteenusest, mis pakuks võimalikult palju korraga, ent ei nõuaks teab kui suurt raha. «Asi ei tohi ka nii soodsaks minna, kui see oli enne neljakümnendat aastat,» leiab Pihlakas ajaloole tuginedes. «Siis põletasid talunikud oma talu kindlustusraha saamiseks ise maha.»

Talupidajate keskliidu peadirektori Kaul Nurme sõnul on nn talukindlustuse loomise idee küllaltki aktuaalne. Nurm nimetab seda ühiskindlustuseks, kus talunikud oleksid kindlustusseltsi osanikud ja teenuste paketti kuuluksid nii elu- kui varakindlustus. «On räägitud ka saakide kindlustamisest, kuid siin võivad tekkida raskused hüvitiste maksmisel,» annab Nurm endale aru. «Näiteks, kas põllu ikaldumine on objektiivne põhjus või oli osaliselt tegemist ka talumehe laiskusega,» toob ta näite. Vähemalt esialgu pole talunike kindlustamine põudade ja uputuste eest päevakorral.

Nurm räägib innukalt sellest, et talupere on omalaadne majanduslik tervik, mis peab olema kaitstud võimalike ohtude eest. Linnainimesed ei vaja tema hinnangul sellist kindlustust, maal on see aga hädavajalik.

Kindlustusinspektsiooni peadirektorile Ellen Ridastele ei avalda muljet talunike algatusvõime. «Meie külade intelligents pole sellisel tasemel, kindlustus vajab tööle haritud spetsialiste,» lausub Ridaste. «Meil pole praegu linnaski kvalifitseeritud kaadrit kusagilt võtta.»

Kindlustusseltside liidu juhatuse esimehe Matti Klaari sõnul on talunike ettevõtlikkus igati tervitatav, silmas tuleb aga pidada, et kindlustada saab ainult homogeenseid riske. «Kindlasti ei tohiks ühte patta panna nn seinast seina ulatuvaid riske,» hoiatab ta. «Näiteks ei saa samadel alustel kindlustada sigade haiguse, pinnavee reostatuse ning lautade põlemise eest.»

Lääne praktikale tuginedes kinnitab Klaar, et talunikud peaksid vajalikud kindlustusteenused saama küll ühest kohast, eri kindlustusliike tuleb aga käsitleda eraldi.

Klaari arvates kujuneb määravaks vastastikuse kindlustamise puhul täpne statistika, mille alusel oleks võimalik tekkivaid kahjusid välja arvestada. «Praegu on Eestis statistika äärmiselt ebausaldatav,» möönab Klaar.

Kaul Nurm, kes ei pea ennast kindlustuse asjatundjaks, ent näeb selget vajadust vastastikuse kindlustamise järele maal, kujutab talukindlustusseltsi teket ette etapiviisilisena: esialgu paneksid talumehed raha kokku ning kindlustaksid sellega üksteist; kui põhikapital kasvab, võiks kindlustus oma teenuseid pakkuda ka laiemale seltskonnale. «See tähendab, et kogu kasum jääb ringlema maal ega lähe linnameeste taskusse,» leiab Nurm.

Tema kujutelmas pakub loodav kindlustusselts osalust nii uustalunikele, kelle varandus ulatub miljonite kroonideni, kui ühelehmapidajast memmeni, kelle hoonete ja loomade kogumaksumus jääb alla saja tuhande krooni. Igaühe vara ja riskid hinnatakse ju eraldi, sellest tulenevalt on erinevad ka sissemaksed.

Ellen Ridaste nõustub sellega, et talumehed võiksid luua vastastikuse abistamise ühistu, mitte aga logiseva raamatupidamisega kindlustusseltsi. Ühistu toimiks sarnaselt matuseraha kogujate ühinguga: iga soovija paneb sisse näiteks kolmsada krooni ja tema surma korral aidatakse selle raha eest matuseid korraldada.

«Sellisel juhul ei tohi nad kasutada sõna «kindlustus»,» teatab kindlustuse raudse käega leedi. «Me ei lase tekkida sellisel kindlustusel, kus homme raha ära kaob.»

Ka Matti Klaar rõhutab, et vastastikune kindlustamine tähendab seda, et talunikest osanikud vastutavad tekkiva kahjumi eest ja peavad selle oma taskust kinni maksma. Kui neil pole aga raha anda, variseb kogu üllas idee kokku.

«Vastastikune kindlustus peab töötama kasumiga,» viitab Klaar inflatsioonist sõltuvale paratamatusele.

Eriti suurt ohtu vastastikusele kindlustusele näeb Klaar tuletõrje infrastruktuuri järjepidevas nõrgenemises, mis muudab tulekahjude eest kindlustamise äärmiselt riskantseks. «Kui talus ei ole telefoni ning tuletõrjeüksus asub kahekümne kilomeetri kaugusel, ei julgeks mina küll seda kindlustada,» tunnistab Klaar.

Kas ja kuidas tekib vastastikuse kindlustamise selts maal, ei oska Kaul Nurm veel prognoosida. «Sellel talvel alustame turu-uuringutega, mis peavad andma vastuse, mida on üldse võimalik teha,» räägib eestvedajana toimiv mees. Kõige varem saab ehk tulemusi maitsta aasta pärast, usub Nurm.

Raskeim, mis taluliitudel ees seisab, seostub tema jaoks selgitustöö tegemisega põllumeeste seas. «Inimest ei saa ju sundida ühistusse tulema, kandva kindlustussüsteemi tekkeks on vajalik võimalikult suur osanike ring,» ütleb Nurm.

Ants Pihlakas on siiski üsna optimistlik. «Minu arvates võiks juba praegu teha fondi, kust talunikele tekkinud kahjusid hüvitataks,» arutleb ta. Pihlaka väitel suudaks ta aastas sellise fondi tarbeks eraldada viis kuni kümme miljonit krooni.

Aritmeetikat appi võttes peab Matti Klaar täiesti võimalikuks, et Peetri talu kindlustamisel tulekahjude eest võib kümme tuhat krooni olla täiesti piisav aastane sissemakse. Klaar lausub, et talunikele sobivate kindlustusteenuste pakkumine oleks kindlasti tervitatav ka teiste kindlustusseltside seas ning konkurents omakorda tervendaks kogu ühiskonda.