Leibnike magus etteaste
Möödunud nädalal kerkis ootamatult jõuliselt ajakirjanduse teravdatud tähelepanu alla leivahindade võimalik tõus. Eesti leivaliitu koondunud umbes nelja viiendiku siinsete leivakombinaatide ähvardus leivahinna mitmekümneprotsendiliseks tõusuks lähinädalatel ei jää ühiskonnas loomulikult vastukajata. Iseküsimus, kas leivahinna tõus ikka oligi nii ootamatu ja kas selle põhjenduseks toodud leiva omahinnast vaid neljandiku moodustava tooraine hinnatõus maailmaturul kajastab olukorda päris adekvaatselt.
Täna toovad Eesti leivakombinaadid suurema jao vajaminevast jahust sisse Ukrainast ja Venemaalt, mistõttu kohalikud väikesed viljatootjad on turu puudumisel oluliselt vähendanud oma külvipinda. Sundida administratiivsete meetoditega valdavalt erakätes olevaid leivakombinaate kindlat leivahinda kehtestama või jahu kohalikelt tootjatelt ostma ei annaks pikemas perspektiivis efekti. Praegu valitsev jahupuudus peaks stimuleerima talunikke kevadel vilja külvama, mis peaks viljanappust vähendama hoolimata sellest, et tänavu külvatav vili mõjutab leiva hinda alles 1997. aastal.
Vastuolu tekib aga siis, kui kombinaat impordib leivavilja või -jahu kohaliku tootja küsitavast hinnast kallimalt, nagu praegu kujunema hakkab.
Väites, et kohalik talunik toodab vilja, mitte jahu, ja sedagi väga väikeses koguses, mistõttu transpordikulud kujunevad kombinaadile väga suureks, on kindlasti omajagu tõtt. Samas peab aga arvestama, et paljud teravilja- või leivakombinaadid on oma regioonis positsioonil, mis võimaldab neil kohalikule tootjale hinda dikteerida.
Lisaks tekitavad ärevust levi- vad kuuldused, mis tõeks osutudes avavad olukorrast Eesti leivaturul hoopis avarama pildi. Nimelt väidetakse jahuvahendajatest importööre mängivat kokku leivaliitu kuuluvate ettevõtetega, mille juhte suunatakse erinevaid meelitusvahendeid kasutades ostma just ja ainult importjahu.
Kõigest hoolimata on leiva- hindade võimalik tõus ainult mastaapsema ja sügavama probleemi üks pisike tahk. Külmas geograafilises kliimavööndis asuv Eesti on oma arenguteeks valinud avatud majanduspoliitika, seega tuleb endale lõpuks tunnistada, et seniajani harrastatud maamajanduspoliitika on vale. Paarikümne hektari suurune talu, kes kasvatab kõiki põllukultuure ja peab tavapäraseid koduloomi, on ja jääb kahjumisse. Eesti riigil tuleb luua pikaajaline maaprogramm eeldusel, et meist ei saa iialgi õitsvat põllumajandusriiki.
Välja tuleb valida kõige roh-kem tuhatkond maaprojekti, millele võimaldatakse pikaajaline sooduslaen ehk riigidotatsioon. Loodavad suurtalud või ettevõtted, mis ei pea tingimata põllumajandusega tegelema, vaid võivad olla ükskõik millised konkreetses piirkonnas perspektiivikat ettevõtlust viljelevad firmad, haaraksid endaga kohaliku töövõimelise elanikkonna. Säärase maaprogrammi arendamise suurimaks probleemiks saab siis aga inimeste psühholoogilise barjääri murdmine.