Läti panganduskriisi põhjusi ja tagajärgi on juba hästi käsitlenud näiteks Tanel Ross 20. jaanuari Postimehes. Püüan edasi arendada T. Rossi mõtet, mille järgi üks kriisi põhjus oli madala riskiga laenuprojektide väljatõrjumine kõrge riskiga projektide poolt.
Sellisele «kahjuliku valiku» nime kandvale nähtusele hakati rohkem tähelepanu pöörama pärast 1970. aastat, mil ilmus George Akerlofi epohhiloov artikkel ««Sidruniturg»: Kvalitatiivne juhuslikkus ja turumehhanism».
Akerlof väitis nimelt, et olukorras, kus üks tehingupool on teisest halvemini informeeritud, ei pruugi turg ressursse optimaalselt jaotada. Alljärgnevalt tutvustamegi lihtsa näite varal Akerlofi mõttekäiku ja vaatame selle paikapidavust Läti panganduskriisi puhul.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Akerlof väitis oma artiklis vanade autode turu näite varal, et kui auto ostja on müüjast halvemini informeeritud, siis tõrjuvad halvad autod (Põhja-Ameerika slängis «sidrunid») head turult välja.
Oletame, et turul on vaid kahte liiki autosid: head ja halvad autod, mille eest oleksite nõus maksma vastavalt 80 000 ja 20 000 krooni. Kui te ostjana teaksite auto kvaliteeti, siis ei erineks «sidruniturg» millegipoolest tavalisest turust.
Paraku ei pruugi te teada, kas teile pakutav auto on korralik või «sidrun». Kui oletate, et turul on häid ja halbu autosid keskmiselt pooleks, siis ei oleks ratsionaalne maksta pakutava auto eest rohkem kui 50 000 krooni (1/280 000 + 1/220 000). Nii kujunebki see summa turuhinnaks ja heade autode omanikel kaob müügistiimul. Kindlasti on olemas nii neid, kes tahaksid 80 000 krooni eest häid autosid müüa, kui ka neid, kes tahaksid osta, kuid kahjuliku valiku tõttu ei vii turg neid kokku
Pangandusturul on kaubaks mõistagi laen, mida pank püüab intressi eest ettevõttele müüa (hoiuste poole peal on osad vahetunud). Läti rahaturgusid on paari viimase aasta jooksul iseloomustanud eelkõige kõrged intressimäärad ja seisukoht, et kõige tõhusam pangajärelevalve organ on vaba konkurents.
Kui kahele nimetatud tegurile lisada veel väga riskantne arengustrateegia, mille järgi Riia pidi kujunema SRÜ vabaks finantskeskuseks, siis pidi see kõik paratamatult varem või hiljem kriisiga lõppema.
Pangandusturul konkurentsi tekitamiseks loodi sellesse sektorisse võimalikult vaba sissepääs. Veel 1994. aasta sügisel sai Lätis panga asutada ca 2 miljoni krooniga. Kuna keskpank suhtus järelevalvesse üsna leigelt, siis ei olnud pankadel kohustust hoiustajaid oma olukorrast teadistada, mistõttu need olid sarnaselt autoostjatega väga halvasti informeeritud.
«Sidrunituru» loogika järgi pidid seetõttu ühel hetkel turule jääma vaid kõrget intressi maksvad pangad, kelle äriidee võis pahatihti juba algusest peale hoiustega jalgalaskmises seisneda.
Laenuturul kordus sama situatsioon, kõrged intressid ei võimaldanud laenu võtta suhteliselt kindlal alusel seisvatel ettevõtetel, mille kasum ei olnud metallikaubandusega võrreldav. Nii süveneski järjest T. Rossi poolt kirjeldatud olukord, kus pangad olid konkurentsi tõttu sunnitud finantseerima järjest riskantsemaid laenuprojekte.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kirjeldatud situatsioon selgitab võib-olla ka seda, miks kogu panganduskriis siiski Läti majanduse reaalsektorit nii vähe mõjutas. Pankrotilainel, mis viis kaasa ka riigi suurima panga, oleks võinud hoopis rängemaidki tagajärgi olla. Juhul kui firmad ja eraisikud olid algusest peale käsitlenud oma hoiuseid Läti pankades spekulatiivsete aktivatena, olid nad nende kaotusega ilmselt algusest peale leppinud, mistõttu panganduskriisi mõju jäi tagasihoidlikuks.
Kui selline mõttekäik on õige, siis näitab see paraku Läti finantsturgude ebatõhususest tingitud reaal- ja finantssektori (peamiselt idakaubandusele orienteeritud) vahelist kaugust.
Et kahjulikust valikust tingitud probleemid tekivad ebavõrdse informeerituse tõttu, siis oleks majanduspoliitiliselt õige, kui pankade kohta usaldusväärne informatsioon oleks hoiustajatele hõlpsasti kättesaadav. Järelikult on Läti keskpanga poolt viimaks kehtestatud nõue, et kõikide pankade auditi peab tegema rahvusvaheliselt tunnustatud firma, absoluutselt möödapääsmatu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et peaaegu iga turg on potentsiaalne «sidruniturg». Kahjuliku valiku mõiste rõhutab eriti, kui tähtis on informatsiooni levik sellistel turgudel, eriti peaksid sellest olema huvitatud kvaliteetse kauba pakkujad.