Sidrunimüük Läti pangandusturul

Akerlof väitis oma artiklis vanade autode turu näite varal, et kui auto ostja on müüjast halvemini informeeritud, siis tõrjuvad halvad autod (Põhja-Ameerika slängis «sidrunid») head turult välja.

Oletame, et turul on vaid kahte liiki autosid: head ja halvad autod, mille eest oleksite nõus maksma vastavalt 80 000 ja 20 000 krooni. Kui te ostjana teaksite auto kvaliteeti, siis ei erineks «sidruniturg» millegipoolest tavalisest turust.

Paraku ei pruugi te teada, kas teile pakutav auto on korralik või «sidrun». Kui oletate, et turul on häid ja halbu autosid keskmiselt pooleks, siis ei oleks ratsionaalne maksta pakutava auto eest rohkem kui 50 000 krooni (1/280 000 + 1/220 000). Nii kujunebki see summa turuhinnaks ja heade autode omanikel kaob müügistiimul. Kindlasti on olemas nii neid, kes tahaksid 80 000 krooni eest häid autosid müüa, kui ka neid, kes tahaksid osta, kuid kahjuliku valiku tõttu ei vii turg neid kokku

Pangandusturul on kaubaks mõistagi laen, mida pank püüab intressi eest ettevõttele müüa (hoiuste poole peal on osad vahetunud). Läti rahaturgusid on paari viimase aasta jooksul iseloomustanud eelkõige kõrged intressimäärad ja seisukoht, et kõige tõhusam pangajärelevalve organ on vaba konkurents.

Kui kahele nimetatud tegurile lisada veel väga riskantne arengustrateegia, mille järgi Riia pidi kujunema SRÜ vabaks finantskeskuseks, siis pidi see kõik paratamatult varem või hiljem kriisiga lõppema.

Pangandusturul konkurentsi tekitamiseks loodi sellesse sektorisse võimalikult vaba sissepääs. Veel 1994. aasta sügisel sai Lätis panga asutada ca 2 miljoni krooniga. Kuna keskpank suhtus järelevalvesse üsna leigelt, siis ei olnud pankadel kohustust hoiustajaid oma olukorrast teadistada, mistõttu need olid sarnaselt autoostjatega väga halvasti informeeritud.

«Sidrunituru» loogika järgi pidid seetõttu ühel hetkel turule jääma vaid kõrget intressi maksvad pangad, kelle äriidee võis pahatihti juba algusest peale hoiustega jalgalaskmises seisneda.

Laenuturul kordus sama situatsioon, kõrged intressid ei võimaldanud laenu võtta suhteliselt kindlal alusel seisvatel ettevõtetel, mille kasum ei olnud metallikaubandusega võrreldav. Nii süveneski järjest T. Rossi poolt kirjeldatud olukord, kus pangad olid konkurentsi tõttu sunnitud finantseerima järjest riskantsemaid laenuprojekte.