Eesti turg on väga väike, kuid paljude ettevõtlike inimeste soov järjest rohkem kasumit teenida aina kasvab. Sellest vastuolust tingituna tekivad tööstusharude piires aimatavad kartellid, mis üritavad kokkuleppeliste piirhindadega turult viimast välja pigistada. Seetõttu ei tehta olulisi investeeringuid selleks, et toodangu kvaliteeti parandada või oma kaubale väljaspool Eestit turgu leida.
Esimene pääsuke, mis teavitas kartellide võimalikust eksisteerimisest, oli möödunud aasta lõpul toimunud kütusehinna tõus, mille tulemusena müüdi pea kõikides tanklates kütust ühe hinnaga. Raske on uskuda, et kütusefirmad, kellel on turul erinev positsioon ja erinevad tegutsemiskontseptsioonid, jõudsid äkki hinnakujunduses täpselt ühese tulemuseni. Samas ei ole vaatamata hinnatõusule mitte kõik autojuhid veendunud, et nad tangivad alati kvaliteetset kütust.
Selgemalt tuli kartellilepete võimalik olemasolu välja jaanuarikuu algul koos leivaliidu sooviga tõsta pagaritoodete hindu. Leiburid oskasid üleriigilise hinnatõusu sellise käraga läbi viia, et valitsusel jäi üle vaid käsi laiutada ja riigi viljasalve siiber lahti tõmmata. Peaminister Tiit Vähi jõudis ainult kahtlustada: «Näen leivaliidu otsuses leiva hinda tõsta omamoodi kartellikokkuleppe võimalust.»
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kartelli võimalikkusele osutati ka leivaliidust väljaspool seisvate pagarite ja ajakirjanduse poolt, nii et konkurentsiamet oli sunnitud viimaks asjasse sekkuma. Konkurentsiameti ettekirjutusele lõpetada keelatud tegevus esitas leivaliidu juhatuse esimees Arnold Kimber väga kummalise vastuse: «Mida me peame lõpetama, kui me pole kunagi rääkinud ei hindadest, turgudest ega muudest nn ettevõttesisestest probleemidest.» Ometi teatas just leivaliit oma liikmesfirmade toodangu 10--40% kallinemisest.
Kartellikokkulepetele sar-nastest sobingutest võib leida näiteid ka muudes majandusvaldkondades. Olgu siis liha- ja piimatööstuses või ehituses. Näiteks, kui ühe maakonna väikesed vorstivabrikud lepivad kokku tooraine kokkuostuhinnad või ehitusfirmad sõlmivad kokkuleppe palkade määra osas, siis lõhnab ka see kartelli järele.
Kuna Eesti on oma olemuselt väga korporatiivne riik, siis on lahendus ausa konkurentsi tagamiseks ja mastaapsete sobingute vältimiseks väga raske tulema. Mingil erialal aktiivsemalt tegutsevad ini-mesed on tavaliselt head tuttavad ja seda tutvust kiputakse pahatihti enda majandushuvides ära kasutama.
Nimetatud probleemide kor-rastamiseks ellu kutsutud konkurentsiamet on riigi suhtumise tõttu praegu pehmelt öeldes hambutu. Konkurentsiameti peadirektori Peeter Tammistu sõnul nähti praegu kehtiva konkurentsiseaduse kinnitamisega kurja vaeva. Esiteks sellepärast, et seaduse koostajail puudusid algul praktilised kogemused, teiseks peeti riigi poolt konkurentsiseadust algul ebaoluliseks. Täna kehtiva seadustiku järgi on praegu ilmselt võimatu kedagi kartellikokkuleppes süüdistada, veel vähem kohtu korras süüdi mõista.
Äripäev ootab konkurentsiametilt ja valitsuselt konkreetsemaid meetmeid selleks, et ennetada kartellide tekkimist. Leivaliidu näite varal ilmneb, et teatud majandusringkondade kokkuleplus võib turule tekitada märkimisväärset kahju. Eesti turu väiksusest tingituna tuleb konkurentsiametil oma töösse hoopiski tõsisemalt suhtuda, kui seda tehakse suurema siseturuga riikides.