Võhma sündroomist

Ülalkirjeldatud protsessid on liigagi tõenäolised. Erastamise esimene ring on tänaseks juba enam-vähem lõpule jõudnud. Erastamisel puudus piisav ostja tausta kontroll, riik oli huvitatud vaid kiirest müügist ja raha laekumisest. Kätte hakkab jõudma see aeg, kus paljud uued eraomanikud peavad kurvalt käsi laiutama -- puudu jäi rahast ja teadmistest või ei realiseerunud lihtsalt äriplaan. Ka peaministri nõunik Hardo Pajula on oma sõnavõttudes kuulutanud pankrotilaine tulemist.

Ilmselgelt ei suuda kohalikud omavalitsused nii hiiglasliku probleemiga üksi toime tulla. Nende laeks jääb tõenäoliselt laduda töötuksjäänuile 100 krooni pihu peale ja soovitada loota edasi iseendale, riigile või jumalale. Riik on peaminister Vähi suu läbi kinnitanud pärast teisipäevast Võhma kombinaadi asjade arutamist, et tuleb üle vaadata töötajate sotsiaalsete garantiide küsimused ja kindlustada nii töötu-, eluaseme- kui toimetulekutoetuste raha andmine. Äripäev arvab, et nii palju raha riigikassal lihtsalt pole.

Tööta jäänud ettevõtlikumad inimesed leiavad ise mingi väljapääsu. Tublimad mehed toodavad põhjanaabrite tellimusel näiteks linnupuure. Hiljuti ilmus ühes lehes kuulutus, kus rootslased otsivad puust mänguasjade meistrit. Hea ots, võib kinni hakata.

Natuke vähem ettevõtlikel on võimalik saada hüva nõu. Eestis on loodud nn uusettevõtluskeskusi, mis seni tegutsevad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Keilas, Hiiu- ja Saaremaal, asutamisel on keskus Narvas. Neis aidatakse oma firma asutamisel, äriplaanide koostamisel ja suhtlemisel võimalike finantseerijatega. Seda kõike peaaegu tasuta. Nõunikud ei peaks pelgama oma tööd teha ka kohtadel, et inimesel ei tuleks Võhmast Tartusse ettevõtluskeskusesse sõita.

Riik võiks veidi kiiremini liigutama hakata. Eelkõige ootab maa tsiviilkäibesse tulekut. See jahutaks meie pakutud stsenaariumi juures vähemalt inimeste indu linnadesse head elu otsima tulla. Riik saaks võimalikes kriisipiirkondades anda uusettevõtjatele mingi aja jooksul maksusoodustusi. Või anda uusettevõtjale tasuta või minimaalse tasu eest kasutada riigi vara, näiteks tootmishooneid.

Tundub, et riigimeestel on tagumine aeg leida kirjeldatud probleemidele lahendus ja viia väljamõeldu ka ellu, mitte veeta aega arutlustega käbide ja seente maksustamise üle.