Tormist ekraani taga

Telekommunikatsioonisfäär Eestis on suhteliselt soliidne valdkond. Meedial ei ole õnnestunud välja nuhkida veel ühtegi tõsisemalt võetavat skandaali. Sajad miljonid kroonid liiguvad pidevalt ühest kohast teise, infrastruktuur areneb, kasumid kasvavad.

See kõik ei toimu vaid ühes telekommunikatsiooni valdkonda kuuluvas ripatsis -- kaabeltelevisiooninduses. Iga natukeses aja tagant teatab üks või teine kaabeltelevisioonifirma esindaja, et kõik teised konkurendid on vähemal või suuremal määral rikkunud seadust. Piraatlus, ebaaus konkurents, korrumpeerunud ametnikud, poliitiline surve Venemaalt, katteta lubadused, tühjad äriplaanid -- need on vaid mõned süüdistused, osalt ka põhjusega esitatud.

Kaabeltelevisiooni ei reguleeri otseselt ükski seadus. Sellealane seadus on küll teede- ja sideministeeriumis ettevalmistamisel, kuid see ei ole veel valminud. Ministeeriumi ametnike sõnul võib valmimist oodata kõige varem suveks.

Valdkonna reguleerimatus ajab segadusse ka riigiametnikke. Mitte keegi neist ei ole võtnud asja suhtes kindlalt seisukohta. Kultuuriministeeriumi ametnikud väidavad, et tegelikult ei kuulu asja reguleerimine nende valdkonda, vaid näiteks sideministeeriumi ametnike kompetentsi. Need aga omakorda viitavad mingile kolmandale instantsile. Asjale lisab plahvatusohtlikkust seegi, et seaduse järgi võib ilmselt enamiku kaabeltelevisioonifirmadest kinni panna süüdistatuna piraatluses. Kuid jättes telepildita umbes sada tuhat kodanikku, riskib tegutseja ilmselt oma positsiooniga, kui mitte füüsilise julgeolekuga.

Kaabeltelevisioonifirma teenuseid kasutav klient aga vaatab nõutult pealt tegijatevahelist ping-pongi ja plõksutab kanaleid niikaua, kuni see veel võimalik on.