Tallinn tegi laenuga ukse lahti

Küsimustele vastab Tallinna aselinnapea Tiit Järve

1994. aastal valmis Tallinna arengukava aastateks 1994--1997, mille koostamisest võttis osa ka Tiit Vähi. Juba arengukava väljatöötamisel sai selgeks, et Tallinn ei suuda kõikide vajaminevate objektide ehitamist finantseerida olemasolevatest vahenditest ja ainus võimalus on neid töid teostada välislaenude abiga.

1994. aastal oli kaks kohta, kust Eesti raha sai -- maailmapank ja Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupank (EBRD). Muud võimalused olid tol ajal müstika.

EBRD-lt ja maailmapangalt laenu saamise võimalused ei ole piiramatud ja nendest rahasummadest lihtsalt ei piisanud. Tuli hakata otsima alternatiivseid teid ehitustööde finantseerimiseks.

Võimaluse rahvusvahelise võlakirjade emissiooni korraldamiseks koostöös Nomura International PLCiga pakkus välja Talinvest ning see pakkumine oli Tallinnale väga soodne.

Eesti Panga president Va-hur Kraft suhtus emissiooni korraldamisse pooldavalt. Samamoodi suhtusid meie ettevõtmisse riigikogu liikmed.

Tallinna linnavolikogusse emissiooniga seotud probleeme arutama ei pidanud aga riigikogu liikmed ega Eesti Panga esindajad vajalikuks tulla. Miks emissiooni hiljem teravalt kritiseeriti, on mulle arusaamatu.

Esmase pakkumuse järgi, mida Nomura International tegi, pidanuks Tallinn 480 miljoni krooni suuruse emissiooni korralduskuludena maksma kolme aasta jooksul 96 miljonit krooni. Isegi selline emissioon olnuks odavam kui maailmapanga või EBRD laenud.

Emissioon kulges Tallinna jaoks siiski palju soodsamalt. Sellele aitas väga palju kaasa teine võlakirjade emiteerimisest huvitatud pank, Chemical Investment Bank, kelle tõi Eestisse Hansapank.

Tekkinud konkurents oli Tallinnale väga kasulik. Peale kahe suurfirma konkureerimist kukkus korralduskulude summa 59 miljoni kroonini. Kuna võlakirjade emiteerimisel toimus tugev ülemärkimine, kujunes lõplikuks korralduskuludeks läinud summaks 57 miljonit krooni.

Emissiooni intressimääraks kujunes kuus protsenti aastas. Nii odavat laenu me saada ei lootnud.

Enne emissiooni korraldamist tegi Nomura International Tallinnas ja Eestis põhjalikke uuringuid. Õnneks ei kestnud need nii kaua kui maailmapanga spetsialistide analüüsid enne nende laenu.

Maailmapanga uuringud võtsid aega ligi poolteist aastat, Nomura International sai hakkama kolme-nelja kuuga.

Nagu ütlesid hiljem Nomura Internationali esindajad, ei ole teist nii edukat võlakirjade presentatsiooni olnud. Seda näitab emissiooni ülemärkimine ja madal intressimäär.

On kaks võimalust, mille korral Tallinn ei suuda laenu tagasi maksta. Esiteks siis, kui Eesti majandus tervikuna allamäge läheb ja kui koos tekkiva tööpuudusega ja elanikkonna palkade allakäiguga kaoksid maksude näol laekumised eelarvesse. Teine must stsenaarium võib tekkida siis, kui parlament muudab Eestis kehtivaid maksukorralduse seadusi ja mehhanisme.

Kui suuri hälbeid praegusest olukorrast ei teki, siis ma ei näe põhjust, miks Tallinn ei peaks suutma võlga tagasi maksta.

Nomura Internationalilt laenu võtmist on küll palju kritiseeritud, aga minu arvates on meil Eestis praegu investorit tõsiselt alahinnatud. Nomura International võttis emissiooni korraldamisega endale riski, mis tähendab, et Tallinna usaldatakse.

Kuigi seadusemuudatuste idee on iseenesest hea, vajavad kõik järelmõjud põhjalikku analüüsi. Kui uus seadus toob üksikisikutele kaasa võimaluse ennast ümber registreerida füüsilisest isikust ettevõtjaks, siis järgneb sellele maksude alalaekumine linnaeelarvesse, mis võib tõepoolest laenu tasumist raskendada.

Lõpliku vastuse nendele probleemidele peavad andma maksueksperdid.

Ma tahan eriti rõhutada hinnangut Eestisse investeerimise riskile. Emissiooni madal intressimäär näitab seda, et Tallinnas ja Eestis ei ole suurt investeerimisriski ja maailma finantsturgudel võetakse meid tõsiselt.

Riskimarginaal Tallinna võlakirjade emissioonil kujunes alla kahe protsendi, mis on täiesti võrreldav teiste Põhja-Euroopa linnadega. Läti ja Leedu puhul on vastav näitaja üle nelja protsendi.

Samuti tahan ma ära märkida, et Londonis toimunud Tallinna võlakirjade presentatsioonil Nomura Internationali poolt Eestile antud hinnang loeb palju rohkem kui meie endi analüüsid.

Nomura Internationalilt võetud laenuga avas Tallinn uksed teistele omavalitsuste ja kommertspankade laenutaotlustele. Järgnevate aastate jooksul võetakse Nomura laen aluseks edasistele laenudele ja see on positiivne.

Tallinnale on juba mõista antud, et kui me suudame selle laenu korrektselt tagasi maksta, siis on täiesti mõeldav ka edasine koostöö Euroopa finantsturgudega. Mida muud paljuräägitud Euroopasse minek Eesti jaoks tähendabki.

Me informeerime Nomura Internationali laenuraha kasutamisest, kuid otseselt ta meie tegevust ei kontrolli. See on suur erinevus võrreldes maailmapanga ja EBRD laenuga, kus me pidime raha kasutamisest äärmiselt üksikasjalikke aruandeid esitama ja kus laenu andmine võidi lihtsalt seisma panna.

Mina isiklikult ei näe vajadust laenuraha jälgimiseks uue bürokraatliku süsteemi loomist. Nagu kogemused on näidanud, ei too bürokraatia endaga kaasa midagi kasulikku.

Sarnaselt kõigi teiste linnaeelarve rahadega kontrollib ka Nomura Internationali raha otstarbekat kasutamist linnavolikogu revisjonikomisjon.

Jah, on küll.

Ehitustöid oleks vaja teha muidugi veel, aga suuremat summat Tallinn tagasi maksta vist ei suudaks.