Metsavarumisfirmade jaoks peenike pihus

Tselluloosi hind on vähenenud ligi poole võrra, Skandinaavia paberivabrikud ei osta juba pikemat aega paberipuud. Talv oli külm ja jäätunud meri ei võimaldanud mitu kuud puitu laiali vedada.

«Metsavarumisfirmasid aitab hinges hoida vaid palkide, saematerjali ja valmistoodanguga tegelemine, paberi- ja küttepuu toob ülestöötajaile miinust,» leiab Erik. Tema sõnul on suured summad metsavarujate raha kinni kahes firmas -- ASis Marlekor ning Kehra tselluloosi- ja paberikombinaadis AS Horizon.

«Eriti raske on neil firmadel, mis on erastatud. Neil on peal investeerimis- ja tööhõivekohustus ning riigile tasumise graafik, laenud ja liisingud, kuid raha metsaäris ei liigu,» märgib Erik.

Tartu metsaameti peametsaülem Rein Kokk prognoosib, et oksjonitelt kogutav summa on tänavu kolm korda väiksem kui mullu. See tähendab, et Tartumaal raiutakse tänavu riigimetsa mullusest ligi poole vähem.

Alates 15. maist alandas Riigi metsaamet enamikus maakondades kasvava metsa müügihinna arvestamise koefitsienti ehk kännuraha. Näiteks Tartumaal vähenes koefitsent 2,4-lt 1,8-le.

«Sellegipoolest pole kännuraha veel päris õigel hinnatasemel, kui arvesse võtta puidu tegelikke müügihindu,» lausub Urmas Nimmerfeldt.

Pole harvad juhused, kus oksjonilt ostetud langid lihtsalt tagasi antakse, makstes riigile kümme protsenti kännurahast. Kui näiteks pärast koefitsiendi vähendamist sama lank uuesti osta, võib hoopis kümme protsenti võita.

«Augustis läheb Soomes uus paberivabrik käima, ehk hakatakse siis ka meilt jälle pabripuud ostma,» loodab Rein Kokk. Tema sõnul on märgata suurte metsafirmade huvi oksjonite vastu.

Metsamajandusliidu Eesti Mets juhatuse esimees Avo Soosalu väidab, et kasvavat metsa müüakse Eestis praegu tegelikku turuhinda teadmata. Pole haruldased juhtumid, kus ostetud langi ülestöötamisest ja metsamaterjali müügist saadud raha ei kata kännurahaks makstud kulutusi.

Tõrva külje all tegutsev AS Ritsu valmistab juba mitmendat aastat saeraame, metsaveokärusid ja tööpinke. Kõike seda tehakse paralleelselt metsa varumise ja saagimisega, puitmajade ja aiamööbli valmistamisega.

«Saime puidupoolel väga valusaid hoope ja ainult rauatöö aitas ellu jääda,» kommenteerib firma juht Ants Randmaa. Firma saeraame on müüdud Eestisse, Lätisse, Leetu ja Venemaale.

Metsandusnäitusel Forestry '96 oli minevaim kaup aiamajad, ristpalkehitised ja aiamööbel. Mõned puidufirmad kurdavad isegi selle üle, et nad ei jõua nii palju toota, kui nõudlust oleks.

«Meil on juba neljaks aastaks tööd ette,» lausub Randmaa. Tänavuseks aastaks on ta sõlminud lepingud 600 freespalk- ja ristpalkmaja müügiks Norrasse, Rootsi ja Saksamaale.

ASi Räpina Metsamajand juhatuse esimees Valdek Kütt rõõmustab, et firma sai tellimuse täispuidust golfimajadele Prantsusmaalt.

«Praegu saadame igal nädalal Eestist välja ühe autotäie puitmaju,» lisab ASi Tartu Metsamajand juhatuse esimees Mart Thalfeldt. Koormasse mahub kuni 60 pisikest aiamaja või 4--8 suuremat ristpalkehitist. Koorma väärtuseks arvestatakse keskmiselt 150 000 krooni ja ühe autotäie tootmiseks kulub ligi 50 tihumeetrit saematerjali.

Eesti Metsa ja ASi Vilmets juhatuse esimees Avo Soosalu toob lihtsa näite, kuidas riik ühtegi senti kulutamata võiks hulga raha teenida. Viljandis asuv saeveski suudab kuus läbi saagida 2000 tihumeetrit palke. See eeldab 4000 tihumeetrit väga ilusa metsa raiumist kuus.

Kui võtta keskmiseks kännurahaks kakssada krooni tihumeeter, kulub saeveskit omaval firmal kuus 800 000 krooni käibevahendeid kasvava metsa ostuks. Kui riik annaks krediiti 4000 tihumeetrit kasvavat metsa kuus, kasvaks firma tööhõive kaks ja käive neli korda. Tsükkel palgi mahavõtmisest kuni valmistoodangu müügist saadud raha laekumiseni on kolm kuud.

Soosalu sõnul on Eesti Mets sellise skeemi otstarbekust püüdnud juba viis aastat riigiametnikele selgeks teha, seni tulutult. «Keegi ei küsigi riigilt raha, me tahaks hoopis ise riigile raha teenida,» ütleb ta.

Eesti paberipuidu müük langes, sest eelmisel sügisel vähenes Soomes nõudlus paberipuu järele, seletab Lipponen. Eesti paberipuit on ka kvaliteedilt tunduvalt kehvem võrreldes Venemaaga, tunnistab ta.

Käesoleval aastal on Lumiforesti peamine ülesanne parandada ühelt poolt puidu kvaliteeti, teisalt ka töökultuuri Enso tütarettevõttes Eestis, kommenteerib Lipponen.

Lumiforesti juht on kindel, et kui puidu kvaliteet paraneb, müüb Lumiforest järgmisel aastal rohkem puitu. Lumiforest plaanib 1997. aasta käibeks 500--600 miljonit krooni, lisab ta.

Samas jääb talle mõistetamatuks, miks alates esimesest maist kaotati eriload ülemõõdulistele ja -kaalulistele veokitele. Selle tulemusena väheneb Eesti puidu konkurentsivõime Soome turul, väidab Lipponen.

Ta ütleb, et kui Lumiforesti transpordikulud tõusevad 30 protsendi võrra, vähendab Lumiforest puidu kokkuostu Eestist 200 miljoni krooni võrra. See ei ole ainult Enso probleem, vaid ka Eestil jääb saamata eksporditulu, kommenteerib ta.

Lumiforest kaalub 1997. aastal investeerida aga sadamaehitusse, mille abil annab vähendada transpordikulusid, räägib Lipponen. Investeerida tasuks ka saetööstusesse, kuid investeering tselluloositehasesse pole mõeldav, lisab ta.

Lumiforesti emafirma Enso OY tekkis 1. mail kahe suure paberiettevõtte Enso OY ja Veitsiluoto OY ühinemise teel. Enso OY puidutarbimismaht on 25 miljonit kuupmeetrit aastas. Enso OY käive oli eelmisel aastal 70 miljardit krooni. Enso toodangust läheb 95% ekspordiks, mis on 20 miljardit Soome marka ja moodustab 11% Soome ekspordimahust. Enso OY omab Eestis tütarfirmasid Lumiforest ja Pakenso ning on Imavere saeveski aktsionär.