Hektarilt tonnide viisi mustikaid
Ühelt mustikapõõsalt saab Toomas Jaadla kuni kaks kilo marju. Suuremad kobarad võivad olla nii suured, et mahuvad vaevalt kohvitassi.
«Lugesin ajalehest, et Kanadas elab eesti mees Endel Karmo, kes kasvatab seal edukalt mustikaid,» meenutab Jaadla äri algusaegu.
Sugenes kirjavahetus ja 1989. aastal pani Karmo mõned mustikaseemned kirjaümbrikusse. Jaadla torkas seemned mulda ja hakkas mustikataimi paljundama. Eesti mustikasordid pole kaugeltki nii viljakad ja marjad jäävad kanada sordile suuruselt vähemalt poole võrra alla, selgitab Jaadla.
Pärast 1988. aastal taluseadusega 20 ha Võrtsjärve ääres asuva Valguta turbaraba ning 6 ha metsa saamist tegi Jaadla rabas maaparandustööd ja hakkas seejärel jõhvikaid, pohli ja mustikaid kasvatama. Tänaseks on maas 2 ha jõhvikat, 0,4 ha pohla ja mõni tuhat mustikataime. Lisaks sellele soome mesimurakaid.
«Käisin Henn Vilbaste juures Nigula rabas jõhvikakasvatuse saladusi uurimas ja tõin sealt ka taimi kaasa,» märgib Jaadla. Pärast kunagise turbatööliste eluaseme korrastamist nimetas Jaadla oma valdused Marjasoo taluks. Eesti eri paigust tõi taluperemees pohla- ja jõhvikataimi ning hakkas otsima sobivaimaid ja kõige saagirikkamaid ning maitsvamaid sorte.
«Olen veendunud, et meie pohl on raudselt parem kui Euroopas paljukiidetud saksa sordid, Eestis on olemas fantastilisi pohlasorte,» ütleb Jaadla. Ta on paljundanud ka Kaug-Ida päritoluga suurte marjadega madalat pohla.
Aedmaasikasuurustele murakatele on Jaadla andnud ise nime ja võtnud selle peale ka sordikaitsetunnistuse. «Lisaks sellele murakale ei tohi ka ühte pohlasorti keegi ilma minu loata paljundada,» märgib metsamarjafanaatik.
Jaadla arvates on Eestis praegu ligi 3000 ha selliseid turbarabasid, kus freesturba tootmine on lõpetatud. Umbes pooled neist rabadest sobivad oma turba happelisuse poolest hästi metsamarjade kasvatamiseks.
«Esimene investeering tuleks koos maaparandusega 200 000--250 000 krooni hektari kohta ja edasi pole enam märkimisväärseid kulutusi vaja teha, põld annab saaki kasvõi sada aastat,» räägib Eesti ainus tõsiseltvõetav metsamarjapõldnik.
Jaadlal on plaanis kõik 20 ha raba riigilt välja osta ning rabamarju täis istutada. Juba teisel aastal annab põld pisut marju, korralik saak saadakse alates neljandast aastast pärast taimede istutamist.
Praegu korjab rabatalus suve mööda saatev Jaadlate suguselts aastas ligi kolm tonni marju, edaspidi tuleb hooajal kasutada lisatööjõudu.
Põllult võib tubli korjaja päevas 400 kilo mustikat koguda. «Põllult saab marju korjata vähemalt viis korda kiiremini kui metsast ja saak on mul sama pindala kohta vähemalt kümme korda suurem,» ütleb Jaadla. Ta loodab taimede õigesse saagikusikka jõudes igalt rabahektarilt korjata kuni kümme tonni nii pohla, mustikat kui ka jõhvikat.
«Nimetangi vahel oma raba rahapõlluks, sest tulevikus peaks see päris hästi sisse tooma hakkama,» märgib Jaadla. Ta ei saa aru, miks keegi teine peale tema ei taha nii perspektiivse alaga tegelda.
Tänaseks on Valguta raba äärse talu õues hulgaliselt istikuid, mida peremees hooldab, paljundab ja huvilistele müüb. Põhiliselt ostetakse koduaedadesse mustikapõõsaid või jõhvikalaigukesi, aga suuremalt pole keegi teine tahtnud asja ette võtta, kurdab Jaadla.
«Oma marju ma moositegemiseks kohe kindlasti müüma ei hakka, need on selleks liialt head,» arvab marjatalu peremees.
Jaadla loodab aretatud sortidest head toormarja restoranide ja lihtsalt ka niisama söömise või hoiule panemise jaoks. Ilmselt saavad soovijad tulevikus ka ise Jaadla põllult endale marju korjata vastava tasu eest.
Kindlasti on plaanis marju ka eksportima hakata, aga see eeldab suuremaid koguseid, mida Jaadlal veel pole. Kurtmise asemel võiksid maainimesed marjakasvatusega tegeleda, on Jaadla oma ettevõtmise perspektiivsuses kindel.