Nii et tegemist on täiesti normaalse käiguga, kui me tahame, et mõnigi asjalik inimene tuleks linnaametisse, kus ta on ainult peksu- ja jooksupoisiks.
Ükskõik, mis sa ka ei tee, ikka saad ajakirjanduse käest tappa ja volikogult sõimata. Loomulikult peab inimesel mingisugunegi tagatis olema.
Lahkuvatele linnaametnikele kompensatsiooni määramine on omaette suurem ja keerukam probleem, mis on tänapäeva tingimustes kerkinud.
Olla siin kohtumõistja, kas seda raha on vähe või palju, on esimese hooga raske.
Seda eelkõige seetõttu, et mõnel juhul peab inimestel tõepoolest mingi sotsiaalne garantii olema.
Ma olen ise harjunud nende Ameerika tavadega, kus juba õige mitmete aastate jooksul on garantiid läinud väga tugevaks, sest inimeste üsna kiire vahetatavus ja ametist mahavõtmine ning muu säärane on ametisseastujad ettevaatlikuks teinud.
Vaadeldavas küsimuses pole tegemist majandustegevusega, vaid omavalitsustegevusega, mis on seotud kohalike omavalitsuste valimistega ja teatud perioodidega. Põhimõtteliselt olen ma selle poolt, et sotsiaalne garantii peab inimestel pärast töölt lahkumist hingetõmbamiseks või uue töökoha leidmiseks olema.
Võib samas ka öelda, et kui volikogu on sellise otsuse teinud, mis me siis enam viriseme.
Muidugi on olemas moraalne piir, millest üle minna ei tohiks.