Kas ametnikele hüvituse määramine on õigustatud?

Tegemist on täiesti normaalse ja õigustatud käiguga. On isegi kahetsusväärne, et Tallinna volikogu nii pikalt selle otsusega venitas ja tühja diskuteeris, sest teised Eesti linnad ja vallad on selle käigu juba ammu teinud.

Küsimus on nimelt selles, et kui avaliku teenistuse seadus annab konkreetsed garantiid niinimetatud ametnikele, siis linnavalitsuse liikmed, see on siis linnapea ja abilinnapea ning ka linnaosavanemad, ei mahu selle avaliku teenistuse seaduse alla.

Ametniku töölt vabastamise põhjus võib ju olla poliitiline meelsus. Mitte töökvaliteedi puudus, vaid lihtsalt poliitiline meelsus. Kuna meid ei ole avaliku teenistuse seaduse raames ametisse nimetatud, vaid volikogu otsusega, siis peaksid linnavalitsuse liikmed ikkagi mingisuguseid garantiisid omama.

Nii et tegemist on täiesti normaalse käiguga, kui me tahame, et mõnigi asjalik inimene tuleks linnaametisse, kus ta on ainult peksu- ja jooksupoisiks.

Ükskõik, mis sa ka ei tee, ikka saad ajakirjanduse käest tappa ja volikogult sõimata. Loomulikult peab inimesel mingisugunegi tagatis olema.

Lahkuvatele linnaametnikele kompensatsiooni määramine on omaette suurem ja keerukam probleem, mis on tänapäeva tingimustes kerkinud.

Olla siin kohtumõistja, kas seda raha on vähe või palju, on esimese hooga raske.

Seda eelkõige seetõttu, et mõnel juhul peab inimestel tõepoolest mingi sotsiaalne garantii olema.

Ma olen ise harjunud nende Ameerika tavadega, kus juba õige mitmete aastate jooksul on garantiid läinud väga tugevaks, sest inimeste üsna kiire vahetatavus ja ametist mahavõtmine ning muu säärane on ametisseastujad ettevaatlikuks teinud.

Vaadeldavas küsimuses pole tegemist majandustegevusega, vaid omavalitsustegevusega, mis on seotud kohalike omavalitsuste valimistega ja teatud perioodidega. Põhimõtteliselt olen ma selle poolt, et sotsiaalne garantii peab inimestel pärast töölt lahkumist hingetõmbamiseks või uue töökoha leidmiseks olema.

Võib samas ka öelda, et kui volikogu on sellise otsuse teinud, mis me siis enam viriseme.

Muidugi on olemas moraalne piir, millest üle minna ei tohiks.