29. august 1996
Jaga lugu:

Põllumajandust parasjagu

Põhimõte, et põllumajandus peab Eestis olema primaarne majandusharu, pandi paika 1920. aastate keskel. Äsja iseseisvunud väikeriik ei suutnud saada üle ehmatusest, mille põhjustas äratundmine, et seni Vene turu jaoks rajatud tööstus vana viisi enam ei toimi. Hädaga toimetulekuks valiti ekstensiivareng. Tööstus tõmmati kokku, pilgud suunati maale, saunapartele ja vommile, kus, tuletades meelde Eduard Vilde «Pisuhända», õige eesti kultuur just õitsema pidigi. Kümme aastat hiljem eksportis Eesti võid ja peekonit. See oli ka kõik.

Vene ajal tuli Eesti põllumajandusele idast naftamiljoneid. Nüüd seda raha pole, mida teha? Ühistujuhid püüavad Eesti riigi rahade abil endisi aegu tagasi saada. Selle nimel on mõeldud välja propagandaloosung, et Eesti peab tootma nii palju toiduaineid, et ennast ise ära toita. Väitele lisab paatost argument, et taoline naturaalmajanduselähedane ponnistus kaitseks Eestit kriisiolukordades. Praegu, mil pahad majandusliberaalid hoiavad piirid lahti ja lasevad välismaistel toidukaupadel Eestisse tulla, ei ole mingit tagatist, et suure sõja korral Venemaaga lääne toidukraane kinni ei keerata. Kui aga enamus eesti rahvast elaks maal ja toodaks ise kõike, mis lauale vaja, ei tasuks nälga karta. Üsnagi hüpoteetiline argument.

Kui põllumajanduse arendamises tahetakse vägisi näha kolhoosikorra säilitamist, kaob selle argumendi igasugune vettpidavus. Ei saa ühistud hakkama rahuajal, mis siis kriisihetkedest rääkida.

Maapoliitikuid kuulates jääb mulje, nagu oleks põllumajandus mingi mütoloogiline pühadus. Nii kipub ununema, et tegemist on siiski ühe tavalise majandusharuga teiste hulgas. Samas käituvad ühistujuhid valitsuselt laene ja maksusoodustusi taotledes tüüpiliste ettevõtjatena. Ei leidu vist ühtegi ärimeest, kes oma firmale ja tegevusalale soodustusi, maksuvabastusi ja muid privileege ei ihkaks ning võimaluse saabudes neid ka ei nõutaks. Eriti hea on seda emotsionaalselt tugeva maamüüdi toetusel teha.

Eesti maaelu areng viimastel aastatel on näidanud seda, et põllumajandus toimib täpselt samamoodi nagu iga teinegi majandusharu. Kui on olemas oskused, head ideed ja pealehakkamine, siis on võimalik ka põllumajandustootmisega suurt kasumit teenida, tootmist edasi arendada, laiendada ja mitmekülgsemaks muuta. Edukate talunike ja farmipidajate teod tõestavad seda. Nemad on näidanud, mida peab tegema, et tootmine kasulik oleks.

Põllumajandust ei tohi võtta kui sotsiaalabi ühte vormi. Mõte, et kõik inimesed, kes maal elavad, peavad põldu harima ja loomi pidama, oli progressiivne neoliitikumi ajal. Praegustes Eesti oludes piisaks täiesti, kui põllumajandusega tegeleks kaks protsenti elanikkonnast. Aga tegeleks efektiivselt. Tootma peab niipalju, kui on kasulik ja tootja võimalused lubavad, mitte aga tootmise enda pärast. Mitte ka sellepärast, et põllumehel oleks hea tunne, et ta teeb midagi suurt ja olulist. Maaelanike tööpuudust aitaks palju paremini leevendada paindlik regionaalpoliitika. Maapiirkonnad vajavad rohkem välisinvesteeringuid ja tasemel tööstust.

Paljud ettevõtjad kardavad, et presidendivalimistel võib valimiskogus saata edu Arnold Rüütlit. Tema võidu järel ennustatakse maaparteide positsiooni tugevnemist. Silmapiiril kumavad kaitsetollid, toiduainete kõrge hind ja kesine valik, talongid, defitsiit, investeeringute lakkamine. Ühesõnaga elatustaseme langus. Turumajanduslikult edukale põllumajandustootmisele tähendaks see surma, nõukogudeaegsele vegeteerimisele aga rohelist tuld.

Jaga lugu:
Hetkel kuum