Põllumajandust parasjagu

Põhimõte, et põllumajandus peab Eestis olema primaarne majandusharu, pandi paika 1920. aastate keskel. Äsja iseseisvunud väikeriik ei suutnud saada üle ehmatusest, mille põhjustas äratundmine, et seni Vene turu jaoks rajatud tööstus vana viisi enam ei toimi. Hädaga toimetulekuks valiti ekstensiivareng. Tööstus tõmmati kokku, pilgud suunati maale, saunapartele ja vommile, kus, tuletades meelde Eduard Vilde «Pisuhända», õige eesti kultuur just õitsema pidigi. Kümme aastat hiljem eksportis Eesti võid ja peekonit. See oli ka kõik.

Vene ajal tuli Eesti põllumajandusele idast naftamiljoneid. Nüüd seda raha pole, mida teha? Ühistujuhid püüavad Eesti riigi rahade abil endisi aegu tagasi saada. Selle nimel on mõeldud välja propagandaloosung, et Eesti peab tootma nii palju toiduaineid, et ennast ise ära toita. Väitele lisab paatost argument, et taoline naturaalmajanduselähedane ponnistus kaitseks Eestit kriisiolukordades. Praegu, mil pahad majandusliberaalid hoiavad piirid lahti ja lasevad välismaistel toidukaupadel Eestisse tulla, ei ole mingit tagatist, et suure sõja korral Venemaaga lääne toidukraane kinni ei keerata. Kui aga enamus eesti rahvast elaks maal ja toodaks ise kõike, mis lauale vaja, ei tasuks nälga karta. Üsnagi hüpoteetiline argument.

Kui põllumajanduse arendamises tahetakse vägisi näha kolhoosikorra säilitamist, kaob selle argumendi igasugune vettpidavus. Ei saa ühistud hakkama rahuajal, mis siis kriisihetkedest rääkida.