3. september 1996
Jaga lugu:

Tallinna börsi katsejänes

Vastab ASi Pennu Computer Technology juht Alo Koop

Oleme tõesti esimene ettevõte, kes börsi lisanimekirjas end noteerida tahab lasta. Hetkel oleme katsejänese seisundis. Eesti börsil pole veel korralikult välja kujunenud börsile pürgivatele ettevõtetele esitatavad nõudmised.

Samuti puudutab see auditeerimist. Meie audiitor Coopers & Lybrand pole Eestis teinud veel ühelegi firmale sellisel tasemel auditit, nagu avalik aktsiaselts tegelikult nõuab. Ka nemad püüavad oma tegevust muuta ning seda meie peal testida.

Põhiline põhjus on see, et Eesti on niivõrd väike. Meie potentsiaalne tootmismaht on neli korda suurem sellest, palju me saame Eestis turustada. Kui me tahame areneda, peame minema väljapoole. See aga nõuab teatud ressursse.

Pärast seda, kui oleme muutunud avatud kapitaliga firmaks, on meil tunduvalt lihtsam võlakirju emiteerida, neid mujal maailmas müüa ja uusi projekte rahastada.

Eesti pankadest laenamine on kallis ning jääb selliseks veel tükiks ajaks.

Pangad on kogu maailmas seotud suhteliselt suurema kuluga, nad ei saa nii odavalt laenu anda. Võlakirjaemissioon on maailmas täiesti tavaline rahalise ressursi leidmise võimalus.

Jah, paljud firmad on toonud selle börsile minematajätmise ettekäändeks. Majandustulemuste avalikustamine, juhul kui need on positiivsed, tuleb ettevõttele alati kasuks.

Kui andmeid kardetakse avalikustada, võib see tähendada, et ettevõttel ei lähegi hästi, või on seal taga kolmandad huvid.

Välisbörsile minek nõuab ettevõttelt teatud mahtu. Reglemendi ja asjaajamise korrektsuse poolest võiksime tegelikult juba sinna minna, aga selleks peaks rohkem aktsiaid olema. Muidugi on välisbörsile jõudmine meie eesmärk, mis võib umbes nelja-viie aasta pärast võimalikuks osutuda.

Millisele börsile minna, sõltub sellest, kuhu me oma tegevusega läheme. Kui näiteks Western Digitali kaudu arenevad lisaks kõvaketaste renoveerimisele veel mõned suunad ja valdkonnad, siis me loomulikult teeme seda Ameerika institutsioonide kaudu. Kui suundume Euroopasse, siis valime ka mõne Euroopa börsi.

Saadavate vahendite hulk on suhteliselt väike -- peale emissiooniga seotud kulude mahaarvamist laekub sellest 6,24 miljonit krooni. Kauba all kinni olevaid vahendeid on meil praegu pea 15 miljoni krooni eest. Rahaülejääke pole meil kunagi olnud.

Emissiooni eesmärk ei ole raha hankimine. Seda saaksime ka mujalt, küll ehk veidi kallima protsendiga, samas oleks see protsent läinud kuludesse. Kui kasum tekib meie enda vahenditest, maksame me sellest 26 protsenti tulumaksuna riigile.

Pangalaenu võttes maksaksime pangale 14 protsenti. Nii et tegelikult me emissiooni tõttu kaotame.

Aktsiaemissioonil on meie jaoks lihtsalt teine eesmärk.

Tegelikult investor ei investeeri tehnoloogiasse. Ta lihtsalt ostab väärtpabereid. Kui nende hind tõuseb, müüb maha ja saab kasu. Iseenesest pole oluline, millega tegeleva ettevõtte aktsiaid omandada.

Ma ei usu eriti, et meil seda on. Likviidsusrisk tekib siis, kui ostetakse aktsiad ja jäädakse ootama kasumit.

Igal väärtpaberil on kaks etappi. Esimene emissioon on alati alla hinnatud, kuna firmat ei tunta ning ta on alati mingil määral atraktiivne. Põhiosa investoritest, kes ostavad aktsiaid esmaslevitamisel, teevad seda eesmärgiga aktsiad varsti vaheltkasuga maha müüa. Edaspidine hinnatõus enam nii suur pole, siis sõltub aktsia hinna muutus ettevõtte majanduslikust ja üldisest olukorrast.

Pennu aktsiakapital on 6,8 miljonit krooni, mis on suurem kui Kalevil. Samuti on käive täiesti võrreldav suurfirmade omaga, nii et ma ei leia, et meie puhul peaks risk suurem olema.

Momendil on meie arvutite põhiturg Eestis. Oleme aga sõlminud lepinguid Läti, Leedu, Ukraina ja Soome firmadega. Sügisel peaks kauplemine aktiviseeruma ning aasta lõpuks tahame poole oma arvutitoodangust eksportida.

Arvutite tootmine pole tinutamine või keevitamine, siin komplekteeritakse tervik valmisdetailidest. Samadest detailidest komplekteerivad arvuteid IBM, HP ja Compaq.

Saavutamaks stabiilset kvaliteeti, tuleb seadmed osta pidevalt ühest kohast garanteeritud kvaliteediga. PCT kaubamärki kandvad arvutid vastavad põhimõtteliselt Euroopa Liidu standarditele.

Meie arvutitootjate jaoks poleks piisaval hulgal arvutite tootmine mingi probleem. Arvuti on aga ainult riistvara, sinna juurde on vaja tarkvara, õpetajaid, koolitamist, metoodilisi vahendeid, mida tuleb pidevalt täiustada.

Arvutustehnika vananeb moraalselt kahe aastaga. Normaalses ühiskonnas on 1/3 kogu infotehnoloogiast riistvara ja 2/3 tarkvara, koolitus ja arendus.

Kui meil taheti eraldada 200 miljonit krooni ainult arvutitele, siis kogu projekti peale kuluks 500--600 miljonit. Kui riigieelarve selle välja kannatab, siis miks mitte.

See on ajakirjanduses ülepaisutatud teema. Meie põhiareng toimub ikkagi tootmise ja müügi vallas.

Keila tehase seadmed tulevad Western Digitalilt ja me maksame need tööga kinni. Kokku on seadmeid nelja miljoni krooni eest.

Põhimõtteliselt on renoveerimistehas sarnane Elcoteq'iga. Kõvakettad tuuakse Eestisse, siin toimub 48 tunni jooksul seadmete remont ning siis viiakse kaup jälle välja. Eestisse jääb ainult töö- ja vahendustasu.

Samas on siin omad probleemid. Kauba sissetulekul võtab toll käibemaksu 18 protsenti täishinnalt, kuigi kaup on Eestis väga lühikest aega. Välja viiakse kaup ettearvestusena.

Me saame käibemaksu küll tagasi, aga kuu möödudes. See on ressurss, mida tarvitada ei saa, kuigi võiksime seda kasutada uue toodangu väljalaskmisel. See pärsib kohalikku tööstust. Elcoteq ei saakski oma käibega Eesti kapitalil tegutseda.

Taiwanis ja Hongkongis on minu meelest väga tõhus süsteem. Firmad põhjendavad oma kauba ajutise sissetoomise vajaduse ja esitavad pangagarantii.

Kui midagi ootamatut juhtub, näiteks kaup jääb riiki, maksab pank kinni tollimaksu. Firmad ise otseselt oma ressursse käibemaksu alla kinni ei pane.

Jaga lugu:
Hetkel kuum