Kuidas hindate firmade püüdu jõuda välisturule?

Esiteks hindan Eesti ettevõtete soovi oma tegevust vabariigist väljapoole arendada väga positiivseks.

Teiseks näitab see seda, et Eesti erastatud ettevõtted on saanud päris kiiresti jalgadele, sest turu hõivamine ei ole lihtsalt kohaleminek, vaid selleks peab tegema tõsist tööd.

Majandusministeeriumi ülesandeks on siin eelkõige kaubandussuhete normaliseerimine kaubanduslepingute abil. Loodame ju lisaks Lätile, Leedule ja Ukrainale siiski ka Venemaaga jõuda enamsoodustusrezhiimi kehtestamiseni.

Ukraina turg avab meile väga hästi, kaubavahetus mitmekordistub praegu kuust kuusse.

Ma kujutan ette, et nii Hansapank kui Kalev on esimesed tõsisemad naaberriikide turgudele minejad. Päris kindlasti järgnevad neile teised, sest Eesti pole oma mastaapidelt selline koht, kus püsti panna lõplikku äri. Kes tahavad midagi suuremat teha, peavad vaatama itta. Nii saab teoks meie soov olla transiidimaa ja vahendajamaa.

Minu arust on see päris normaalne, et Eesti firmad endale piiri tagant turgu otsivad. Ega siin paljudes valdkondades arenemiseks väga palju muid võimalusi olegi. Kohalik turg on kaupa täis ja tuleb püüda väljapoole müüa.

Meil on ka kavas Eesti piiridest väljuda, teeme praegu selles suunas tööd, et varem või hiljem oma toodanguga idaturule välja murda.

Mitmed riigid teevad muidugi kõik selleks, et nende turule pääsemist takistada ja meie jaoks asja «võimalikult huvitavaks» teha. Võtame seda kui enesetäiendamise ja -arendamise võimalust.

Ma olen kindel, et paljud suuremad firmad mõtlevad praegu sellele, kuidas näiteks Balti maades ja Ukrainas ning Venemaal turgu hõivata. Nendesse riikidesse müüa oleks soodne. Tahaksin siinkohal poliitikutele südamele panna, et ei ole mõtet kunstlikult konflikte tekitada. Naabritega on targad inimesed ja targad riigid kogu aeg püüdnud hästi läbi saada ja seda joont peaks ka meie järgima.