Mida toob muudatus kaasa?

EVPde kehtivusaeg lõpeb 31. detsembril 1998. Seni kehtinud erastamiskorra järgi oli firmal võimalik järelmaksu tasuda nii, et kui ta tahtis maksta kümme ühikut EVPdes, siis pidi ta maksma ka kümme ühikut rahas. Ent seejuures on ettevõtte järelmaksugraafik kuni aastani 2005. S.t kui ta tahaks nüüd oma EVPde osa ära kasutada, siis peab ta 1998. aasta lõpuks ära maksma ka kogu raha osa.

Teine asi on see, et kui ettevõte maksab järelmaksu EVPde osa ära, siis saab ta ka suuremas osas erastatud firma omanikuks. Seda mitte juriidilises mõttes, aga saab rohkem enda haldusesse firma vara, võtta sellele laenu ja parem on juhtida firma kassavoogusid.

Kui seda muudatust ei oleks tehtud, oleksime kaudselt sundinud ettevõtteid, kellel vaba raha ei ole, võtma koos EVPdega raha maksmiseks laenu. Ettevõtete subsideerimisega siin kindlasti tegemist ei ole.

See muudatus oli ettepanekuna üleval ka eelmise aasta sügisel, ent siis lükati see tagasi. Me analüüsisime ettepanekut ja jõudsime järeldusele, et see on üsna mõistlik. Sest kui erastamisleping nägi ette, et erastada saab 50% EVPdes makstes, siis oli ju järelmaksegraafik enne muudatust fiktsioon.

Kindlasti EVP kurss pärast otsust tõuseb. Teiselt poolt, ega ettevõtetel vaba raha nii palju ka pole, et kõiki järelmaksuks vajalikke EVPsid osta jõuaksid. Seega on EVP kursimuutust üsna raske prognoosida.

Ettepanekut hakata järelmaksuintressi maksma aastas tasutavalt summalt ei võetud vastu ja arvan, et ei võeta ka, sest see ei vasta normaalsele majandusloogikale.

Loomulikult, kui järelmaks EVPdes makstakse varem ära, siis ei saa riik nii palju intressitulu. Ent siin on ju kaks poolt, kas intress on selleks, et riik saaks tulu või on intress raha hind. Majandusteoorias on intress ikka raha hind, mitte tulu teenimise allikas.

Muudatusel on nii positiivseid külgi kui ka vähem positiivseid. Positiivne on see, et see võimaldab uuel omanikul suurema osa ostuhinnast ära maksta, sellega riigi risk väheneb.

Endise korra, kus EVPdes maksmine ei tohtinud ennetada rahalise maksmise graafikut, tagajärg oli see, et ostjas tekkis huvi maksta ära kogu summa, nii EVPd kui raha.

Kumb tendents nüüd rohkem tegelikkuseks muutub, seda võib prognoosida. Lühikesel perioodil on igal juhul kasulik maksta ära suurem osa järelmaksust. Pikemas perspektiivis võib-olla nii suurt huvi graafikut ennetavalt rahalist poolt ära maksta ei ole.

Võttes puhtfinantsilisest seisukohast, kui kujutada ette, et erastamisagentuur on pank, siis on see muudatus pigem negatiivne kui positiivne.

Sellega väheneb ju intressitulu jne. Kui võtta aluseks, et omandireformi aluste seadus annab EVPde kasutamise õiguse ja ükski seadus ei ole otseselt sidunud nende tasumise järjekorda rahaliste maksete järjekorraga, siis oli nende sidumine erastamisagentuuri initsiatiiv.

Ettevõtted saavad nüüd täiendavalt investeerida ettevõttesse, vabamalt kasutada ettevõtete vara, mis on meile tagasi panditud proportsionaalselt tasumata järelmaksuga. Seega, kui võtta makromajanduslikust seisukohast, on see samm võib-olla positiivne.

Kellel ei ole rahalisi probleeme, need kasutavad seda võimalust kindlasti. Finantsiliselt on see ettevõttele kasulik. Aga juhul kui vabad vahendid puuduvad, siis tuleb graafiku järgi maksta. Arvan, et seda teeb suurem osa ettevõtteid.

Tegemist ei ole subsideerimisega. Võiks ju küsida, et kui pakkuja oleks omal ajal teadnud, et maksetingimused muutuvad, kas ta siis oleks rohkem või vähem pakkunud. Aga see on rohkem akadeemiline küsimus, sest õigus EVPsid kasutada tuleneb seadusest.