Katastroof, ütleb Dole Head uudised, ütleb Clinton

Nüüd elab Ameerika sama protsessi läbi peegelpildis. Esindajatekoja radikaalse spiikeri Newt Gingrichi juhtimisel on vabariiklastest saanud avalikkust «ärritav» partei, mis, nagu ka 60ndatel, ei ole enamuse partei. Gingrichi suund riiklike kulutuste kärpimisele, föderaalvalitsuse osakondade sulgemisele ning keskvalitsuse funktsioonide üleandmine osariikidele lõi Dole'i ümber äärmuslikkuse oreooli. Vaikiv enamus, mis omal ajal toetas Nixonit, vaatab nüüd Clintoni poole.

Kui demokraadid asetusid keskele, tuli muutuda ka vabariiklastel ning otsida valijate võitmiseks uusi teemasid.

Nii tuli Dole tuli välja radikaalse ideega alandada tulumaksu 15 protsendi võrra, valijad eelistasid aga Clintoni mõõdukaid ning ohutumaid maksukärpeid.

Ka ameeriklaste hirm töökoha kaotuse ees seoses ettevõtete koomaletõmbamisega ei olnud õige valik. Dole'i rünnak Wall Streeti ahnuse vastu oli niivõrd naeruväärne, et ideest loobuti juba järgmisel päeval. Bill Clinton jättis küsimusse targu sekkumata.

Dole'i kinnitusel, et Ameerika majandus on «halvas seisus», ei olnud kuulajaid. Ameeriklaste rahulolu Bill Clintoni valitsemise ning nende endi väljavaadetega järjest kasvas.

Valijaid ei huvitanud ka eetika, kõlapinda ei leidnud ei Arkansase läbitungimatud skandaalid, valimiskampaania finantseerimine Aasia rahaga ega muud väidetavad vääratused.

Pigem viitab 1996. aasta valimiskampaania sellele, et valijad ei soovi radikaalseid muutusi ning näevad meelsasti praeguse olukorra püsimist.

Tõsised teemad ei lähe tavalisele keskklassi valijale seni korda, kuni rahakott on täis ning väljavaated rahuldavad.

Clinton on üle löönud hulga vabariiklaste ideid, nii nagu ka Nixon kasutas omal ajal demokraatide võtteid. Demokraatide võimult tõukamine võib olla raske, muidugi kui Clintoni-Nixoni analoogia ei lähe lõpuni ning Clintoni teise ametisolekuaja lõpetab tema enese Watergate'i skandaal.

© THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, London 1996-DI