Tax-free käibekasvusüst

Laevadel ja sadamates kaupadest pungil tax-free-kauplused olid veel mõni aasta tagasi paljude eestlaste jaoks samastatavad turumajanduse idülliga. Vaevalt oleks keegi siis osanud arvata, et Eesti hakkab juba 1997. aastal välisturistidele pakkuma tax-free-teenust. Peetakse ju hästi toimivat tax-free-süsteemi riigi garantiiks oma klientidele, s.o turistidele osutatud teenuste eest. Kahtlemata on majandusministeeriumi plaan Eestisse tax-free-süsteem asutada plusspunkt riigi usaldusväärsuse reitingu seisukohalt. Kuid mitte ainult.

Turismifirmade ja jaekaupmeeste lobby tulemusena sündinud tax-free-kaubanduse kavade teostumisel oodatakse eelkõige turistide ja kaubakäibe kasvu, konjunktuuriinstituudi küsitluse andmetel suureneks turistide ostumaht kuni 20% ja turistide arv 13%. Arvud kokku tähendaks aga seda, et Eestisse jääks selle tulemusena aastas sadade miljonite kroonide väärtuses valuutat ning krooni kattevara saab jõudsat täiendust.

Mõte rakendada Eestis tax-free-kaubandust pole uus. Juba 1993. aastal soovisid Eestisse oma võrgu rajada Euroopa suurima tax-free-kaubandusfirma Europe Tax-free Shopping esindajad. Siis lükkas rahandusministeerium ettepaneku tagasi, põhjenduseks eelkõige niigi madal hinnatase.

Kuid välisturistidele võimalikult soodsa teenuse osutamise vajadus üha kasvab. Selle algpõhjus on ilmne: Eesti vajab arenguks raha, Eesti majandusruumis pöörlev rahahulk aga ei suuda kõiki arenguauke täis toppida. Ning olukorras, kus palkade ning püsikulude osakaal toote hinnas on pidevalt kasvanud pöördvõrdeliselt kasumiosa vähenemisega, oleks patt jätta kasutamata võimalus suurendada Eesti firmade käivet välisraha arvel. Pealegi, osa toodete hinnad on tänases Eestis juba maailmaturu tasemel, paljud selle lähedal. Seda atraktiivsem peaks mõneteistprotsendine maksutagastus turistidele paistma.

Riigi kui institutsiooni tulu tax-free-kaubandusest oleks muidugi võimalus saada suurenenud käibe (ei suurene ju ainult käibemaksu tagastuse kaubanduskäive, vaid ka muu kaubanduse käive) pealt lisaraha eelarvesse. Kuid perspektiivi silmas pidades on sellest tulusam võimalus reguleerida nii riigi jaekaubandust. On ju selge, et tax-free-süsteemi ei saa rakendada osaliselt juba niigi «maksuvabadel» turgudel. Seega on rõhuasetus selgelt kaupluste poole, mille lojaalsust maksuametile on riigil tunduvalt kergem kontrollida.

Tax-free-kaubandusvõrgu loomisega ei peaks hakkama tegelema riik. Tema ülesandeks jääb ehitada raamistik, millesse sobimisel võib firma-operaator sellega tegelema hakata. Raamidesse kinnistab riik eelkõige tagastatava käibemaksu suuruse, ostu miinimumväärtuse, kaubagrupid (tööstuskaubad) ning operaatori tasu (mingi protsent tax-free käibest). Kindlasti ei tagastaks riik ostust kogu 18% käibemaksu (sellisel juhul maksaks riik ostjale tagasi rohkem, kui ta kaupluselt käibemaksuna saaks), tagastusmäär võiks olenevalt ostu suurusest jääda kuhugi 12--15 protsendi vahele kauba hinnast.

Praegune hetk tax-freekaubanduse juurutamiseks on lisaks kõigele muule soodne veel seetõttu, et Euroopa Liidus nende liikmesriikide kodanikele soodustused ei laiene. Seega on üsna tõenäoline, et tax-free-kaubandusega tegelevad firmad on ELis kokku sulavate käivete tõttu nõus Eestile väikest allahindlust tegema. Seega, odavam teenus ja ELi kodanike valuutakõlin oleks süsteemi toimimise garantiid.