Reklaam sõidukis ja kinos

Kujundatud lõõtstrammi käigushoidmine terve aasta läheb reklaamijale maksma keskmiselt 150 000 krooni.

«Trollide ja busside kasutamine reklaamipinnana on vähem efektiivne, kuna bussidel on liiga pikk ja harv sõidutrajektoor ning trollid sõidavad suurema osa ajast magalates, kus päeval kedagi ei liigu, ja õhtusel ajal on liiga pime, et reklaami märgata,» ütleb Pällo.

Ebakindel sõidugraafik on ka põhjuseks, miks firmad ei avalda aktiivselt soovi paigutada oma reklaami taksode plafoonidele. ASi Linnatakso tegevdirektor Märt Raud tunnistab, et ta on paigutanud seni reklaami taksodele bartertehinguna, kui keegi seda soovib.

Kokkuhoidliku ja tasuva reklaamimooduse on kasutusele võtnud firmad, kellel on ametiautod. Ühekordse kuluga kujundatakse sõiduk vastavalt firma sümboolikale ja liigutakse sellega mööda rahvarohkeid tänavaid.

Sellise reklaami eest ei tule maksta reklaamimaksu ega renditasu reklaamipinna valdajale. Raivo Pällo kinnitab, et selline reklaamimoodus on levinud eriti hulgifirmade seas. «Kui leitakse hea parkimiskoht ja pilkupüüdev kujundus, on vastukaja sama, mis tavalise tänavareklaami puhul,» märgib ta.

Teet Rehepapi sõnul on viimasel ajal hakanud kasvama firmade huvi ka kinoreklaami vastu. Eestisse välisfilme vahendava ASi MPDE juht Aldo Tammsar oma firma hallatavate kinode reklaamikäivet avaldada ei soovi.

Sõpruse kino tegevdirektor Ene-Mai Kask ütleb, et Eestis tegeleb kinoreklaamiga kõige aktiivsemalt just MPDE. «Meiega on võtnud kontakti väga paljud huvilised, kuid me ise ei taha reklaami filmide ette paigutada,» räägib ta.

Reklaamist keeldumist põhjendab Kask vaatajate huvide kaitsmisega. Ta lisab, et kõige enam soovivad end kinos reklaamida alkohoolsete jookide või tubakatoodete valmistajafirmad.

«Noortele mõeldud filmi ette ei tahaks sellist reklaami kuidagi panna,» tunnistab Kask. Ta ütleb, et Sõprusesse satub reklaam peamiselt bartertehingute kaudu, kindlat hinnakirja ei eksisteeri.