Ultimaatumist erakorraliste valimisteni

Eesti poliitikataevas sähvib välgunooli. Reformierakonna kohal mustal tormipilvel istuvad Edgar Savisaar ja Tiit Vähi ning taovad suurel trummil raevukalt võidumarssi. Neile ümisevad vaikselt kaasa vene erakonnad, kes ei taipa küll müristamise tegelikku põhjust, kuid loodavad, et võitjatelt pudeneb üht-teist kasulikku. Umbusklikult jälgivad mängu maapoliitikud, kel kindel soov kehtestada kaitsetollid ja võimalus segadust ära kasutades suuremat võimu haarata. Reformistid üritavad viimases hädas püsti ajada piksevarrast, kuid on juba liiga hilja -- keskerakond ja koonderakond on oma leibadele pärast pisukest vaheaega taas ühise kapi leidnud.

Pärast möödunud nädala musta neljapäeva Tallinna linnavolikogus oli selge, et parempoolse vähemuslinnavalitsuse kukutamise järellainetus ei jää üksnes volikogu seinte vahele, vaid ulatub ka Toompeale. Kuigi koonderakondlased eesotsas Tiit Vähi, Mart Siimanni ja Märt Kuboga püüdsid teha näo, et koalitsioonipartneri selja taga keskerakonnaga lepingulistesse suhetesse astumine on täiesti loomulik asi, pidas oravapartei sellist käitumist reetlikkuseks ja lepingut sobinguks.

Ometigi võttis aega veel mitu päeva, enne kui paksu nahaga reformierakond jõudis koonderakonnale ultimaatumi esitamiseni. Selle aja jooksul jõudis tuult tiibadesse saanud Tiit Vähi pakkuda läbikukkunud linnapeale Priit Vilbale Postimehes kompensatsiooniks toekat vorstivõileiba. Robert Lepikson lubas aga Eesti Päevalehe vahendusel kinkida oravaparteile suured peeglid, et nad ise ka vaataksid, millised välja näevad.

Edaspidine sündmuste areng võib kulgeda järgmistes suundades. Vaatamata reformistide ultimaatumile, mille kohaselt koonderakond peaks lõpetama suhted keskerakonnaga, valitsuskoalitsioon ei lagune. Reformierakond, olles maha surutud kohalikes volikogudes, alistub ka valitsuses. Koalitsioonipartnerite üksmeele puudumise tõttu jääb valitsus aga järjest töövõimetumaks.

Teine, tõenäolisem variant. Praegune valitsus läheb laiali. Tiit Vähi juhtimisel moodustatakse uus, ametnike ja suurtöösturite huvidele vastav valitsus koonderakonna, keskerakonna ja maaerakondade baasil. Ministrikoha saavad ka venelased.

Nimetatud valitsus kehtestab riigis progresseeruva tulumaksu ja kaitsetollid. Peatub erastamine, kasvab riiklik sekkumine majandusse. Väliskapitali sissevool riiki kanaliseeritakse kitsale korporatiivsele ringile. Kuna osa võimust usaldatakse impeeriumimeelsetele venelastele, hakkab valitsust mõjutama idanaabri soov teha Eestist teine Soome, nagu on hoiatanud arenguparteilane Hardo Aasmäe.

Kolmanda variandina tulek-sid kõne alla erakorralised valimised, kuid seda ei saa koonderakond kuidagi lubada, sest liikmeskond on lõhestunud ja partei ei ületaks vajaliku viie protsendi künnist. Paremerakonnad saavutaksid aga nii suure võidu, et teistel tuleks oma positsioonide taastamiseks kurja vaeva näha.

Ilmselt improviseerivad Savisaar ja Vähi reformistide meelehärmiks veel nii mõnegi ühise loo. Imetledes Savisaare poliitilist mängulusti ja kuulates praeguse peaministri vastuolulisi majandusteese, poleks aga midagi üllatavat, kui nende trumm koos pulkadega ühel päeval prügimäele rändab.