5. detsember 1996 kell 22:00

Relvatehing vajab katet

Kaitseminister Andrus Öövel on öelnud, et ministeeriumi koostatud kaitseväe arenguprogramm näeb kaitseväe vajadusteks järgneva viie aasta jooksul ette 1,4 miljardit krooni. Arenguprogrammi elluviimiseks on järgmisel aastal vaja laenata 20 miljonit dollarit ehk 240 miljonit krooni, järgneva nelja aasta jooksul veel 1,2 miljardit krooni.

Rahandusministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Agate Daltoni sõnul on kaitseministeeriumil volitused ise eelläbirääkimisi tarnijatega pidada. Võimalike rahaliste vahendite hankimisel tuleks Daltoni hinnangul kõne alla liisinguga või järelmaksuga kauba ostmine.

Teise võimalusena näeb Dalton sise- või välismaiste võlakirjade emiteerimist. Välismaise võlakirjaemissiooni ettevalmistamine võtab aega vähemalt pool aastat, määravaks saab aeg, millal on kaitseministeeriumil raha tarvis, ütleb Dalton.

Daltoni hinnangul oleks kõige reaalsem relvade järelmaksuga ost, mida kasutati Iisraeli relvafirmaga TAAS sõlmitud tehingu puhul. See oleks ilmselt kõige operatiivsem ja kiirem moodus, sõnab Dalton.

Ta selgitab, et 1993. aastal ei antud TAASi tehingu puhul välja mitte Eesti riigi vaba käibega võlakirju, vaid neid emiteeriti osamaksete eest, mis kuulusid hiljem tasumisele.

«Otseselt ei olnud see mingi rahvusvahelisel turul toimuv võlakirjade väljalase, vaid neid anti konkreetsele firmale selleks, et tagada maksed, mis pidi tasutama järelmaksu korras,» ütleb Dalton.

Riiklike võlakirjade puhul on probleem, et Eestis puudub seadus, mille alusel võlakirju välja lasta. Eestis ei ole seega võlakirjade väljalaskmiseks mingit juriidilist alust.

«Muidugi võib võlakirju välja lasta ja öelda, et seadust ei ole vajagi,» arutleb Dalton. «Kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Ja kuna kusagil ei ole keelatud võlakirju välja lasta, võib seda teha ka ilma seaduseta.»

«Kui Eesti esimene võlakiri välja lastakse, peaks seda üldiselt tegema vastava seadusega,» on Dalton veendunud. Ta leiab, et see võib olla kas üldine raamseadus, kus sätestatakse kord, kuidas riiklike võlakirjade väljalaskmine toimub, või konkreetne seadus ainult nimetatud võlakirja kohta.

Välismaiste võlakirjade väljalaskmiseks on Eestil vaja riigireitingut. «Ega võlakirja, millel pole tähti ja numbreid peal, taha keegi eriti osta,» kommenteerib Dalton.

Ühe võimalusena võiks korraldada ka kindla emissiooni konkreetsete pankade vahel, aga Daltoni kinnitusel oleks see kallis võlakiri.

Riigireitingu küsimusega tegeleb praegu Eesti Pank, kelle makroökonoomika analüüsi osakond on Daltoni hinnangul väga kõrgel professionaalsel tasemel ja sealne informatsioon on esmane, mida reitinguagentuurid soovivad saada.

Eesti Panga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski väitel on reitinguküsimus tõsise arutelu objekt ja konkreetseid tulemusi võib oodata alles lähema poole aasta jooksul.

Siseriiklike võlakirjade väljalaskmisele peab Daltoni sõnul eelnema turu-uuring, kuid selline variant oleks kindlasti lihtsam, sest tegemist on laenuga, mis juba suure riikliku defitsiidi tõttu oleks tunduvalt meeldivam, ütleb ta. Siseriiklikud võlakirjad oleks Daltoni kinnitusel kõige odavam ja paindlikum võimalus kaitseministeeriumi kulutuste katmiseks.

Siseriiklike võlakirjade puhul peab olema kindel, et emiteeritavast võlakirjast keegi ka huvitatud oleks, ütleb Dalton. «Ma arvan, et riigisisene Eesti riigi võlakiri oleks küllalt populaarne mitte ainult pankade, vaid ka eraisikute hulgas,» leiab ta.

Enamik inimesi hoiab praegu raha jooksval kontol, mille aastaintress on 4,5 protsenti, toob Dalton näite. Arvestades inflatsiooni ja tarbijahinnaindeksi taset on see ebapiisav ning sisuliselt negatiivne intress, lisab ta. «Kui riigi võlakiri tuleks välja 8--10protsendilise intressiga, ostaksid inimesed seda meeleldi,» lausub Dalton.

Hansapanga intressitoodete ja finantsriskide juhtimise osakonna juhataja Erkki Raasuke on veendunud, et Eesti kommertspangad on huvitatud eesti kroonis noteeritud võlakohustustest.

Pankade jaoks on tähtis, kuidas nende investeeringud mõjutavad kapitali adekvaatsust. Eesti valitsuse riski kaalutakse nullriskiga, seega võivad nad Eesti valitsuse riski kandvatesse instrumentidesse panna raha, kartmata, et see nende kapitali sööks, ütleb Raasuke.

Kui võimalikud emiteeritavad võlakirjad oleksid mingi kõva valuuta baasil, kaotaksid nad oma atraktiivsuse kohalike pankade silmis, ennustab Raasuke.

Hoiupanga raha ja kapitaliturgude osakonna juhataja Otto Tamme sõnul on Eesti majandus muutunud niivõrd stabiilseks, et siinsetel pankadel on kasulikum sellisel juhul omada Läti ja Leedu valitsuse dollaris või jeenis emiteeritud võlakirju nende kõrgema tootlikkuse tõttu.

Erkki Raasukese sõnul tekitab välisvaluuta baasil emiteeritud võlakirjade puhul probleemi nende ebapiisav maht, mis ei kindlusta väärtpaberitele piisavat likviidsust. Nende tootlus oleks madalam kui kohalike pankade finantseerimiskulu, kommenteerib ta.

Seega oleks nendesse raha pikaajaline paigutamine ilmselge kahjumiäri, teeb Raasuke järelduse.

Kuigi pangad oleksid krooni baasil emiteeritavatest riiklikest võlakirjadest huvitatud, oleks nende väljalaskmise kulu Otto Tamme sõnul riigile kallis. Riigile on see odavam vaid juhul, kui krooni vahepeal devalveeritakse, leiab ta.

«Riik muidugi ei saa selle peale minna, et emiteerib võlakirju teadlikult kroonis, kavatsusega näiteks kahe aasta pärast krooni kurssi muuta,» sõnab Tamme.

Erkki Raasuke on veendunud, et mõistlikud kroonitooted võiksid turul kindlasti olla. Need aitaksid luua usaldatava baasi selle kohta, kus Eesti krooni intressid tegelikult asuvad. «Praegu on see üsna palju tuulest tõmmata ja nende tase sõltub paljuski arvajast,» kinnitab Raasuke.

Raasukese sõnul tahavad pankurid teada, millega on võlakirjade puhul konkreetselt tegemist ja alles seejärel kaaluvad nad, kas neid on kasulik omada või mitte. Kui kapitalisõbralikud nad on, kas intressid võiksid veel allapoole tulla, et sellest raha teha või vastupidi, esitab Raasuke järjest küsimusi.

Üks asi on kindel -- pankadel oleks põhimõtteline huvi kroonis emiteeritavate riigi võlakirjade vastu, kordab Raasuke. Samas saab võlakirjaga kaasas käivate tingimustega alati selle huvi ära võtta, on ta veendunud.

Agate Daltoni sõnul ei ole kaitseministeerium ise kuigi agaralt finantseerimisallikate kallal tööd teinud. Ka riigikogu ei ole nõus lihtsalt niisama mingit sise- või välislaenu võtma, kui pole konkreetselt teada, kuidas laenu kasutatakse.

Samuti on Daltoni sõnul konkretiseerimata, millal ministeerium relvaraha täpselt vajab. Väärtpaber peab välja tulema ja juhul kui on tegemist mingite aastaste maksete või vaheaegadega, võib anda välja erinevaid väärtpabereid erinevate tähtaegadega, lausub Dalton.

«Arvestades kiirusi, millega valitsus muid probleeme on lahendanud, peab olema ikka parandamatu optimist, kui loota, et enne aastat midagi juhtuma hakkaks,» kommenteerib Erkki Raasuke võimalikku emissiooni toimumist.

Kaitseministeeriumi kantsler Toomas Kitsing ei leidnud sellel nädalal Äripäevale veerand tundigi, et ministeeriumi seisukohti relvatehingu finantseerimise vahendite kohta selgitada.

Hetkel kuum