Riikliku pensionisüsteemi kõrvale kerkivad erasüsteemid

T?ehhi variant on üpris omapärane. Sissemaksed täiendavasse süsteemi ei anna maksusoodustust. See-eest kui inimene teeb sissemakseid, lisab riik omalt poolt teatava summa, kusjuures riigi panus on suurem väiksema palgaga isikute puhul. Riigis tegutseb 44 pensionifondi, mille omanikeks on pangad või kindlustuskompaniid. Fondide investeerimistuludel on maksusoodustus. Investeeringud tuleb teha T?ehhis, muid olulisi piiranguid pole.

Ungarlaste tee on traditsioonilisem. Osalemist vabatahtlikus erasüsteemis ergutatakse maksu- ja sotsiaalmaksete soodustustega. Pensionifondid on olemuselt vastastikused hüvitisfondid, mis on loodud kahel printsiibil: mitme tööandja poolt oma ettevõtete töötajatele või regionaalsel alusel, mis on avatud kõigile.

T?ehhide süsteem on kasvanud kiiremini. Ca 10 mln elanikuga T?ehhis on täiendava süsteemiga hõlmatud tänaseks ca 1,5 mln inimest (aktivaid 400 mln USD), umbes sama rahvaarvuga Ungaris ca 180 000 (aktivaid 45 mln USD). Taevas pole siiski pilvitu. T?ehhid on mures mitme pensionifondi finantsstabiilsuse pärast, järelevalve fondide tegevuse üle ei ole olnud piisav.

T?ehhid ja ungarlased alustasid täiendavate süsteemide ülesehitamist nn kolmandast sambast. Järgmiseks plaanib Ungari nn teise samba ehitamist. Sama plaanivad ka Poola, Sloveenia ja Läti. Mõeldakse senise süsteemi jaotamisele riiklikuks kohustuslikuks ja era-kohustuslikuks süsteemiks, võttes viimaste puhul malli Ladina-Ameerika riikidest. Päris T?iili mõõdus radikaalset reformi (vt Äripäev, 17.06. 1996 -- toim) ei kavanda siinse maailmajao poliitilistes reaaliates keegi, pigem on vaatluse all Argentina, Venezuela, Mehhiko ja Brasiilia «pehmemad» reformid.

Probleemiks on uuele süsteemile ülemineku finantseerimine. Eriti olukorras, kus sotsiaalkindlustuse ja riigieelarve on defitsiidis. Lahendada tuleb klassikaline dilemma -- üks generatsioon peaks maksma nii praeguste pensionäride pensionid kui panema kõrvale iseenda vanaduspõlve jaoks. Väljapääsuna tuleks ülemineku «hind» hajutada pikema perioodi peale ja eri allikatele.

Huvipakkuv on seegi, millised alternatiivid Ida-Euroopa oludes perspektiivitutena kõrvale on jäetud. Nende hulgas on kutsealased skeemid, kus sissemakseid teeb vaid tööandja (Austraalia, ?veits, Taani, Holland), raamatupidamisreserv ehk nn firmapension (Saksamaa), kohustuslikud erapensionipoliisid kindlustusseltside kaudu (Soome) ja riiklikult fondeeritud süsteemid (Aasia tiigrid). Vastuargumentideks on tööjõu liikumist takistav iseloom, soodsa mõju puudumine rahaturgudele ja oodatud tulususe puudumine indiviidi vaatenurgast. Erandina kavandab kutsealaseid skeeme Slovakkia.

Eesti stardipositsioon täiendavate pensionisüsteemide sisseviimiseks on soodne. Oleme vabad paljudest puudustest, mis vaevavad teisi regiooni riike. Sotsiaalkindlustuse eelarve on tasakaalus, pensionikindlustusele minev sotsiaalmaksu määr Kesk- ja Ida-Euroopa riikide madalaim. Mujal kahandab valikuvõimalusi kõrge sotsiaalmaksu määr, mis ühtlasi tähendab kõrgemat tööjõu hinda. Teisalt ei motiveeri riikliku süsteemi kõrge asendusmäär -- määratava pensioni suhe varasemasse palka -- töötajat täiendavates süsteemides osalema.

Hea potentsiaali realiseerimiseks on Eestis veel pikk tee käia. Kindlasti tuleb aga täiendavate pensioniskeemide arendamist silmas pidada ka riikliku pensionikindlustuse reformimisel ja vältida elemente, mis võiksid töötada vastu. Pensionisüsteem on tervik, kus eri sambad ja üksikelemendid «töötavad» koosmõjus.