Kes on tänases Eestis rikas?

See on väga keeruline küsimus. Ma kujutan ette, et maailma mastaabis on teatud standardid, Eesti mastaabis jälle teised. Aga milline on Eestis rikkuse mõõt, seda ma ei tea. Ma pole isegi kunagi mõelnud selle peale.

Mõni inimene tuleb väga napilt toime. Näiteks kusagil mägikloostris mediteeriv buda munk tunneb ennast nii rikkana, jõukana, võimsa kui tervena. Kuigi meie kon-tekstis on tal suhteliselt vähe raha taskus või õieti pole üldse.

Rikkus on siiski rohkem sisetunde küsimus. Enamik minu tuttavaid või sõpru ei määratle ennast skaalas rikas kuni vaene. Nad tunnevad, kas nad on rahulolevad või mitte. Rahulolu võib olla seotud sellega, et asjad on hästi minema hakanud, kusjuures konkreetses kassas ei pruugi vaba raha üldsegi olla.

Väga raske on rikkust mõõta, aga meil on ju klassikuid, kes on selle kohta üht-teist öelnud. Näiteks ikka veel postil olev peaminister, kes on väitnud, et vaesusepiir on kümme tuhat krooni kuus.

Maailmas on nii, et inimene võib ennast jõukana tunda, kui aastasissetulek on kahesaja-kolmesaja dollari ringis. Siis on inimene jõukas.

Rikkus on ka konteksti küsimus. Pärast sõda ei olnud inimesed Saksamaal ka miljardi riigimargaga rikkad, kuid samal ajal vahetasid sõdurid sigarettide eest suuri varandusi kokku.

Rikkuse etalonist Eestis võiks rääkida ikkagi alles kusagil viie aasta pärast, juhul kui ühiskond säilib stabiilsena. Sellepärast et praegu on situatsioon ikkagi selline, et iga jumala aasta kallineb elu Eestis arusaamatuid teid pidi. Need, kes olid rikkad rublaaja lõpul, on jõudnud olukorda, kus harjumus kulutada pole üldsegi kooskõlas nende sissetulekutega.

Rikkus on väga suhteline asi. Ma võin enda seisukohalt öelda, et ma ei ole kunagi elus tundnud end olevat vaene, ehkki rahalisi probleeme on mul olnud sellest ajast, kui mäletama hakkasin. Nüüd muidugi ei ole.

Aga see, et inimesel ei ole piisavalt raha, ei tähenda alati seda, et ta ei peaks ennast normaalselt tundma. Kõik siin maailmas on suhteline. Mõni on rikas mõnetuhandelise kuusissetulekuga, stabiilse teenistusega, heade tööalaste suhete ja korraliku perekonnaeluga. Teine, kellel on miljoneid taga, aga kõik muu jätab soovida, ei pruugi ennast tunda rikkana.

Kümme aastat tagasi võis ennast rikkaks pidada inimene, kellel oli sõiduauto 06, värviteleviisor, videomakk ja t?ehhi santehnikat. Sellest ajast on piirid muidugi kogu aeg avardunud. Ma arvan, et rikas, jõukas inimene maailma mastaabis on kusagil nii miljardi krooni omanik. Aga Eestis ei oska piiri panna, kuna see praegu pidevalt kasvab ja peaks tulevikus ka mingi teiste riikidega võrreldava absoluudini jõudma.

Selliseid rikkaid Eestis ei ole, kes nüüd istuvad ja lappavad mingisuguseid rahapabereid. Need on lastelugudes, kes istuvad rahahunniku otsas, sigar suus, ja loevad varandust.