Vastab Oru turbakombinaadi pankrotihaldur Andres Kuusk
Minu kui pankrotihalduri ülesanne on eelkõige müüa tehase vara. Samas on need kaks asja teineteisega äärmiselt seotud. Töötajate käitumine hirmutas ära ühe potentsiaalse ostja, inimestes tekitab pingeid eelkõige teadmatus, millal saab tehas uue omaniku.
Pinge Orul pole kujunenud mitte kuu, vaid aastatega, pankrot tekitas lõpliku plahvatuse. Ma ei süüdistaks plahvatusohtlikus olukorras vene natuuri, nad on väga kannatlikud inimesed. Näiteks palgad, mida töötajad nõuavad, pole ju tegelikult mingid suured palgad, võrreldes Eesti keskmise palgaga. Oru töötajad saavad keskmiselt palka 2000 krooni kuus, kusjuures töö, mida nad teevad, on väga raske.
Kõik mis puudutab pankrotimenetlust ja selle temaatika majanduslikku külge, on minu rida. Ma ei saa aga olukorda kontrolli all hoida, kui mind hakkavad segama poliitikud, kes annavad katteta lubadusi. Töötajaid ei saa päris kindlasti süüdistada.
Ilmselt tuleb järgmine suurem pauk pärast seda, kui ma nõuan töötajatelt tagasi neile pärast pankroti väljakuulutamist tehase juhtkonna poolt ebaseaduslikult makstud palga. Palku maksti 26. ja 28. novembril, igale töötajale 500 krooni.
Tehase juhtkond andis järgi töötajate survele.
Palju on küsitud, miks ma endale ihukaitset ei võta. Kui ma sellele ka raha kulutaks, valaks see veelgi enam õli tulle. Ma pole Orul kuu aega käinud, sest töötajatega kohtudes tuleks mul ümber lükata väiteid ja lubadusi, mis pole minu antud.
Oru elanikud on omavahel kõik tuttavad. Valvur pigistaks silma kinni, kui tema tuttav mammi tahab kotitäit turbamulda või metalli varastada. ESSi turvameeste palkamise põhjuseks on ka töötajate ähvardused hakata metalliga äritsema ja lubadused tehas laiali kanda. Mina pankrotihaldurina pean säilitama tehase tervikvara, sest muidu ei saa ma seda müüa.
ESS valvab tehast jaanuari lõpust, kinnitamata andmeil lokkas enne seda Oru ümbruses metalliäri väga aktiivselt. Tehases olev roostevaba teras meelitas kohale terveid metalliärikate parvi. Kasulikum on lasta ESSil tehast valvata kui pärast ärikate tekitatud kahju hüvitada.
Tehase 56 hektari suuruse territooriumi valve maksab 100 000 krooni kuus ja kuna igat objekti on vaja valvata, läheb see tootmiskulu alla, mis omakorda kuulub küttekulude hulka.
Tegin valitsusele ettepaneku, et ta rahastaks Oru soojatarbijate debitoorse võla müümist ASile Oru Kodu. Valitsuse mitteametlik seisukoht on osta ära 1,15 miljoni kroonine võlg ära 20 protsendiga selle väärtusest. Ma ei saa sellega nõustuda, kuna võlgnevusest laekub kuni 80 protsenti, kui inimestele palgad välja maksta.
Kui valitsus nõustuks minu ettepanekuga, oleks tegemist pretsedendiga.
Oru elanike soojavõlg suurenes järsult pärast seda, kui linn eraldas tehasele 100 000 krooni. Kohtla-Järve linnavolikogu esimees Avo Blankin võttis aga oma kohuseks teatada Oru elanikele, et linn on mulle kinni maksnud elanike sooja ning kutsus elanikke üles sooja eest mitte maksma. Orulased ei lasknud muidugi sellist asja endale kaks korda öelda. Aastate jooksul enne pankrotti oli elanike soojavõlg stabiilselt keskmiselt pool miljonit krooni.
Tehases oleval metallil on väga palju kosilasi, helistajaid on palju. Praegu aga ei ole töötava tehase müümise osas asi lootusetu, nii et ma ei pea vajalikuks müüa tehas vanarauaks.
Välisfirmad tunnevad suurt huvi turbaväljade vastu, kuid paraku jätkub huvi tavaliselt niikauaks, kuni saavad aimu siinsetest sotsiaalprobleemidest.
Ostja käis Rootsis kohtumas Söder Energi juhtidega, kus ta sai suusõnalise kinnituse selle aasta ekspordikoguste kohta. Seda talle aga ei kinnitatud, kas ja kui palju ostetakse edaspidi. Veidi pärast seda ütles Rein Mägel Söder Energist, et leping on lõpetatud ja siis kadus ka Anvainvesti ostusoov.
Seaduse järgi vastutab omanik aktsiaseltsi tegevuse eest tema omanduses oleva aktsiakapitali suuruse ulatuses. Teades, et Mikskaar ostis Oru ühe krooni eest, selgub ka tema vastutuse suurus.
Võib vaielda, kas Mikskaar tegi kõik võimaliku, et ära hoida Oru pankrot või mitte. Minu tehtud finantsanalüüsist selgus, et Oru oli ammu enne Mikskaare omandusse minekut pankrotiseisus.
Samas ei ole minu arvates tegemist tahtlikult esile kutsutud pankrotiga. Oru tehas seisis tükk aega erastamisjääkide nimekirjas, siis ilmus riigi õnneks välja AS Mikskaar, kes sai riigilt kaasa 13 miljonit võlgasid. Kui Mikskaar oleks tahtnud Oru meelega pankrotti ajada, oleks ta seda teinud kohe, mitte oodanud kaks aastat.
Mikskaar ei ole pärast Oru pankrotistumist täielikult eemale tõmbunud. Nad on ka ise üritanud leida tehasele uut omanikku.
Ma ei oska praegu täpselt öelda, kui palju maksab tehase käima panemine, see selguks alles pärast tehase käivitamist. Ma võin ju arvestada mingi summaga, kuid tegelikult ei tea keegi, kust mõni poisike mingi jubina lahti monteerinud on.
Minu arvates kuluks tehase käivitamiseks aega kaks-kolm nädalat. Et tagada tehases normaalne töökorraldus, peaks seal töötama 250 inimest, praegu on aga hingekirjas 350 inimest.
Ei oska praegu veel prognoosida, tean vaid, et mitte niipea.
Seotud lood
Eri põlvkondade ühtseks ja tõhusaks tiimiks sidumine võib olla keerukas, kuid õigesti juhitud meeskondades toovad vanemate kogemused koos nooremate avatud mõtlemisega kokkuvõttes paremaid tulemusi, leitakse saates “Minu karjäär”.
Viimased uudised
Euroopa kas tõuseb või laguneb Ukrainas
Hetkel kuum
Tagasi Äripäeva esilehele