Erimajandustsooniks ehitud regionaalreklaam
Kui kõrge riigimees mahti saab oma alamate elu-olu lähemalt uurima tulla, on viimased varmad juhust kasutama ja ülema nööpi keerates talt midagi head-paremat välja nuiama. Kui vabariigi valitsuse sõbralik seltskond Võrumaale väljasõiduistuma läks, oli sealsetel meestel neile ette sööta Kagu-Eesti erimajandustsooni idee. Suurprojekt, mis võrukate nägemist mööda likvideeriks kümmekonna aastaga kolme nurgamaakonna sotsiaal-majandusliku mahajäämuse Tallinnast ja Harjumaast ning tugevdaks Eesti positsioone tervikuna.
Igasugu eritsoneerimise ideid on majandusliku järeleaitamise võluvitsana Eestis varemgi propageeritud. Vaba- ja erimajanduse kontekstis on räägitud Paldiskist, Narvast ja Sillamäest.
Äripäeva arvetes on võrukate kohapealne algatus iseenesest heakskiitu väärt. Erinevalt mõnedest teistest maakondadest, kes vaid virisemisega piirduvad, on tõsisemalt mõtlema ja regiooni reklaamima hakatud. Iseküsimus, kas tähelepanu tõmbamiseks peab mingi piirkonna ilmtingimata erimajandustsooniks kuulutama. Eriti kui kagueestlastele endilegi tundub olevat ebaselge, mis selles piirkonnas nii väga eriliseks muutub. On jäänud välja käimata, mida kavatsetakse.
Tsooni reklaamijad on põhirõhu pannud Kagu-Eestile kui geopoliitiliselt perspektiivsele transiidipiirkonnale, ometi on kaheldav, kas see mingit olulist efekti konkreetselt selle regiooni majandusele annab. Üleülistatud transiidi asemel aitaks Kagu-Eestit rohkem topelttollide kaotamine ja kaubavahetuse elavnemine Venemaaga.
Valitsus on lubanud regionaalpoliitika järgmise aasta prioriteediks kuulutada ja suurendada toetust kohalikele regionaalprogrammidele. Kagu-Eesti maavanemad loodavad oma 1. augustil valitsusele esitatavale programmile taha saada maksimaalselt 20 miljonit. Oskusliku lobby'ga võib sellise summaga Kagu-Eestisse tuua isegi mõnesaja miljoni jagu investeeringuid.
Loomulikult on riigile kasu-lik see, et mahajäänud piirkondi oleks võimalikult vähem. Siiski tuleb küsimusele läheneda teisiti. Regionaalpoliitika peaks olema mõtestatum, mitte seisnema ainult kohapeale sõitmises ja näpuotsaga raha jagamises. Ebamääraste erimajandustsoonide loomise asemel tuleb muuta maksuseadust ja kehtestada investeerimissoodustusi, raha jagamise asemel soosida kohapealse ettevõtluse arengut. Luua sellele korralikud tingimused, arendada infrastruktuuri jne.
Toimetuse arvates on riigi esmane ülesanne oma energia haldusreformi korraliku lõpuleviimise peale rakendada. Raha peaks toetuste jagamise asemel kulutama valdade ühendamiseks. Ja seda just ülevaltpoolt. Senine initsiatiivi ootamine altpoolt ja inimlikkuse üle nämmutamine ei pruugi anda mingit efektiivset tulemust. On ju ka Eesti majandusime olnud väga jõhker, ent käegakatsutava efektiga.
Teistele maakondadele on aga kagueestlaste tegevusest üht-teist kõrva taha panna. Iga maakond võiks läbi kaaluda ja endale selgeks teha, mis on tema plussid, et siis neid agaralt reklaamima asuda.