Tallinna linnakohus ei rahuldanud 8. mail Tallinna Soojuse taotlust kuulutada Kalamaja Kodu ME-le pankrot, kuna kohus hindas munitsipaalettevõtte makseraskusi ajutiseks. Tallinna Soojus on linnakohtule teatanud, et kaebab otsuse edasi. Seaduse järgi on apellatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 5. juuni.
«Enne edasikaebamist ootame ära, kuidas kulgevad läbirääkimised Tallinna linnavalitsusega,» ütles Tallinna Soojuse jurist Indrek Kukner. «Jutuks on olnud võimalus, et linn hakkab majavalitsustele käendajaks.»
14. mail pidi Tallinna linnakohus arutama eelistungil ka Tallinna Soojuse pankrotiavaldust Kopli Hoonete Halduse ME vastu. Kuna võlgniku esindajad kohtusse ei ilmunud, lükati arutelu 29. maini edasi.
«Kaks kohtuprotsessi on omavahel seotud, kuna linnavalitsus on moodustanud nii Kalamaja Kodu kui Kopli majavalitsuse ja mõlema raha käib läbi Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse,» sõnas Tallinna Soojuse jurist Artur Lepik. «Meile on antud lubadus, et linnavalitsus ulatab munitsipaalettevõtetele oma abistava käe. Sellisel juhul raugeb ka Kopli majavalitsuse pankrotiprotsess.»
Tallinna linna rahandusasju kureeriv abilinnapea Ants Leemets ütles, et ta pole kuulnudki linna väidetavast valmisolekust soojavõlgu garanteerida. «Niisugune asi päriselt kõne alla tulla ei saa,» väitis ta. «Eelarves pole selleks raha ette nähtud ja reservfondist selliseid kulutusi teha ei saa.»
Põhja-Tallinna linnaosa vanem Peeter Lepp lausus, et soojavõlgade garanteerimine tähendaks sisuliselt võla kinnimaksmist, kuna majavalitsuste vara võib mõõta ainult kümnetes tuhandetes kroonides, võlgu aga miljonites kroonides. «Loomulikult ei taheta sellist pretsedenti luua,» sõnas Lepp. Ta viitas sellele, et pärast kahe majavalitsuse võlgade garanteerimist hakkaksid sama nõudma kõik teisedki majavalitsused.
Seotud lood
Turvasüsteemid toodavad igapäevaselt suurtes kogustes infot. Läbi tänapäevaste nutikate lahenduste saab neid andmeid üha kiiremini töödelda. Selle abil on võimalik näiteks läbi
valve- ja läbipääsusüsteemide tuvastada inimeste käitumises anomaaliaid ja hinnata reaalajas võimalikke riske. See on vajalik ettevõtetele, kes pakuvad elutähtsaid teenuseid ja võivad on ärisaladuse või andmete lekkimise korral saada suurt kahju.