Ohio ülikooli majandusteaduskonna professori Marcia Miceli uurimuse kohaselt loobub töönarkomaan töö nimel läbikäimisest perekonna ja sõpradega, töötab enam, kui temalt nõutakse, ning mõtleb tööasjadele ka vabal ajal.

Uurimus jagab töönarkomaanid kolme gruppi. Esimese grupi moodustavad need, kes tunnevad, et töötavad liiga palju, kuid ei suuda oma töökoormust vähendada ning on rahutud, kui neil tööd ei ole.

Teise grupi moodustavad perfektse tulemuse taotlejad. Kui kõik ei lähe plaanipäraselt, on nad ärritunud, kuid samas võivad nad olla väga viljakad ning töökaaslaste hulgas hinnatud. Enamik neist tunneb sundi rohkem saavutada.

Kolmanda grupi moodustavad töönarkomaanid, kes on väga tugevalt tulemusele orienteeritud, teevad teadlikult karjääri ning soovivad nii tööalaselt kui ühiskondlikult edasi jõuda. Just need töönarkomaanid on kõige produktiivsemad ja rahul, kui saavad palju töötada, eriti veel siis, kui ettevõte edasipüüdlikkust tunnustab ja hästi tasustab.

Ehkki räägitakse, et töö ja vaba aja vahel tuleb leida tasakaal, ei pruugi see kõigile olla parim lahendus. Selle asemel võiks näiteks viimasesse gruppi kuuluvatele töönarkomaanidele anda võimaluse veeta oma aega sellega, mis neile kõige enam meel-dib -- nimelt tööd tehes, väidab Marcia Miceli.

Samas ei tohi vabast tahtest palju töötavaid töönarkomaane segamini ajada nende inimestega, kes on sunnitud ületunde tegema ülejõu käiva töökoormuse tõttu. SD