Eesti metsapoliitika hetkeseis on segane

Riigikogu ja valitsuse poolt heakskiidetud Eesti metsapoliitika dokument sätestab punktis 4 administratiivse metsandusstruktuuri poolitamise ning riigimetsade majandamise organisatsiooni (RMO) loomise, mis peab tegutsema turumajanduse reeglite järgi ning vaba konkurentsi alusel, ja punktis 6, et metsa- ja puidutööstuse arengu suunajaks on avatud turumajandus ja vaba konkurents.

Samas aga on valitsusele esitatud kinnitamiseks «Riigimetsades ülestöötatud metsamaterjalide müügi korra» määrus, mis annab loodavale RMO-le õiguse konkurentsiväliselt raiuda kasvavat metsa ning turustada saadud produkt kas avalikul enampakkumisel, kinnisel eelläbirääkimistega enampakkumisel (mille sisu on konfidentsiaalne) või kokkuleppehindadega.

Eestis on sadu juriidilisi ja füüsilisi isikuid, kes tegelevad (konkureerides) kasvava metsa ostmisega, ülestöötamise ja turustamisega. Eelmainitud määruse jõustumine sisuliselt taasloob riikliku metsatööstuse (mis aastatel 1992--1994 täielikult erastati) ning sunnib enamikku eraettevõtteid oma tegevust lõpetama. Loodav RMO saavutab monopoolse seisundi tooraine turul, mille tagajärjel automaatselt suureneb ebaefektiivsus ning ametnike korruptsiooni oht. On naiivne arvata, et üks riiklik monopol suudab edukamalt majandada kui sada konkureerivat erafirmat. Kontrollimatu monopoolse seisundiga kaasneb alati võimalus dikteerida hinda ja destabiliseerida teiste turul tegutsejate positsioone, mis lõppkokkuvõttes viib investeeringute vähenemise ja kapitali väljavooluni tööstusharust. Lootused, et Eesti Vabariiki saaks kunagi rajatud tselluloosi- või MDF-plaadi tehased, võib sellisel juhul küll pikemaks ajaks maha matta.

Terves riigis käib traditsiooniliste riigimonopolide -- energeetika, infrastruktuurid, side -- erastamine, ent millegipärast alustatakse metsatööstuses uuesti riikliku ettevõtlusega. See peaks olema hoiatus ka teistele tööstusharudele, mis erastati või erastatakse hiljem -- mingi hetk tekib riigil uuesti soov osaleda vahetult äris ja tööstuses. Stabiilsusest kui sellisest ja investeeringute kaitstusest ei ole ilmselt mõtet unistada.

Loodaval struktuuril puudub igasugune juriidiline ja majanduslik alus, ta ei vasta Eesti Vabariigi äriseadustikule ning jääb arusaamatuks, milline näeb välja majandusorganisatsiooni äriplaan ning kasumi/kahjumi aruanne. Sellest lähtuvalt puuduvad tal ka elementaarsed kohustused ja vastutus, mis teeb ärioperatsioonide sooritamise partneritele äärmiselt riskantseks. Loodava organisatsiooni aastakäibeks võib juba praegu prognoosida ca 1--1,5 miljardit krooni, millele pole kohta ette nähtud vabariigi eelarves, kuigi opereeritakse maksumaksja varaga.

Käimasolev metsandusreform on oma ideelt positiivne nähe, kuid hetkel tundub, et metsandusametkond lihtsalt vahetab oma ametinimetusi ja tegelikku kokkuhoidu ei toimu. Selle asemel asutakse tegelema ettevõtlusega, et suurendada tulude poolt järjest kasvavate üldkulude katteks, jättes arvestamata pisiasja, et metsavarumisel suurenevad jooksvad kulud tooteühikule samavõrd.

Eesti metsandust on iseseisvusaja jooksul reformitud juba mitu korda. On viimane aeg kokku leppida normaalsed mängureeglid, aga mitte genereerida turuvapustusi omaenda eksistentsi tõestamise nimel.