Eesti metsapoliitika hetkeseis on segane

Riigikogu ja valitsuse poolt heakskiidetud Eesti metsapoliitika dokument sätestab punktis 4 administratiivse metsandusstruktuuri poolitamise ning riigimetsade majandamise organisatsiooni (RMO) loomise, mis peab tegutsema turumajanduse reeglite järgi ning vaba konkurentsi alusel, ja punktis 6, et metsa- ja puidutööstuse arengu suunajaks on avatud turumajandus ja vaba konkurents.

Samas aga on valitsusele esitatud kinnitamiseks «Riigimetsades ülestöötatud metsamaterjalide müügi korra» määrus, mis annab loodavale RMO-le õiguse konkurentsiväliselt raiuda kasvavat metsa ning turustada saadud produkt kas avalikul enampakkumisel, kinnisel eelläbirääkimistega enampakkumisel (mille sisu on konfidentsiaalne) või kokkuleppehindadega.

Eestis on sadu juriidilisi ja füüsilisi isikuid, kes tegelevad (konkureerides) kasvava metsa ostmisega, ülestöötamise ja turustamisega. Eelmainitud määruse jõustumine sisuliselt taasloob riikliku metsatööstuse (mis aastatel 1992--1994 täielikult erastati) ning sunnib enamikku eraettevõtteid oma tegevust lõpetama. Loodav RMO saavutab monopoolse seisundi tooraine turul, mille tagajärjel automaatselt suureneb ebaefektiivsus ning ametnike korruptsiooni oht. On naiivne arvata, et üks riiklik monopol suudab edukamalt majandada kui sada konkureerivat erafirmat. Kontrollimatu monopoolse seisundiga kaasneb alati võimalus dikteerida hinda ja destabiliseerida teiste turul tegutsejate positsioone, mis lõppkokkuvõttes viib investeeringute vähenemise ja kapitali väljavooluni tööstusharust. Lootused, et Eesti Vabariiki saaks kunagi rajatud tselluloosi- või MDF-plaadi tehased, võib sellisel juhul küll pikemaks ajaks maha matta.