Spekulatsioon on kuningas

- Lähipäevil tõotab värskelt avaldatud Ühispanga kasumiprognoos saada kõige enam kommenteeritud prognoosiks pankade seas tänu panga ja konkurentide poolt oskuslikult korraldatud eelnevale PR-kampaaniale. Võib-olla ehk kõige enam tekitab huvi suurpanga taktika koguda 4 aastalõpu kuuga enam kasumit kui eelneva 8 kuuga kokku, ent arvestades panga bilansimahu märkimisväärset kasvu ja prognoosi täisvõtmiseks vajalikke kuukasumeid, pole seal iseenesest midagi müstilist.

Tunduvalt enam tekitab ettevaatust, kui pank, mis peaks õigupoolest olema keskmisest konservatiivsem oma hinnangutes majandusele, tugineb oma prognooside tegemisel makromajandusnäitajatele, mida võib kõigest hilissuvisest optimismist hoolimata iseloomustada vaid kui spekulatiivseid. Antud juhul polegi oluline konkreetne pank või konkreetsed numbrid, vaid mõtteviis nende taga.

Sellised hinnangud iseloomustavad minu arvates üsna kujundlikult meil laialt levinud majandusliku mõtlemise viisi. Neist kumab läbi keskmist Eesti väikeinvestorit iseloomustav veendumus, et homme läheb alati paremini kui eile. Niikaua, kui sellist veendumust kohaldatakse enesest sõltuvatele nähtustele, pole lahti midagi. Kui aga lausoptimism muutub börsil väärtpaberiinvesteeringute tegemise strateegia või makromajanduslike näitajate prognoosimise aluseks, annab see põhjust muretsemiseks. Riski võttev strateegia ei saa kunagi olla pikaajalise stabiilse arengu aluseks.

Ilmselt tuleneb see mõne aasta tagusest minevikust, mil kasumeid mitte protsentides vaid kordades arvestati. See aeg elab endiselt ärimeeste alateadvuses ning ronib sealt välja esimesel võimalusel. Karta on, et spekulatiivse mõtteviisi murdmiseks või vähemalt selle domineerimise kadumiseks kulub veidi enam kui üks sugupõlv.

Raskemaks teeb olukorra see, et praegu on Eesti majandus suhteliselt alternatiivivaene. Kui investor soovib paigutada vaba raha ilma ise äritegevuses osalemata, siis on tal selleks vaid kaks võimalust -- väike ning pigem emotsioonidele kui kainele mõistusele toetuv börs oma suhteliselt napi valikuga Eesti ettevõtetest või siis säästuhoius pangas, millelt saadav intress jääb tublisti alla inflatsioonimäärale ning on seega suhteliselt mõttetu. Muude alternatiivide puudumisel on säästuhoiused siiski jätkuvalt populaarsed. 1997. aasta algusest saadik on tähtajaliste ja säästuhoiuste maht kasvanud ligi 63% ning on hetkel jõudmas 3 miljardi kroonini. Börsi kapitalisatsiooniga (26,2 miljardit) võrreldes on summa muidugi väike.

Ka tootmises toimib sarnane mehhanism. Finantseerida on tänases Eestis võimalik ilmselt igasuguseid projekte, peaasi, et kasumimarginaal ja tasuvusperiood oleksid head. On arusaadav, miks põllumehed kohalike majandusspetsialistide seas kuigivõrd populaarsed pole -- sel tegevusalal pole ratsa rikkaks kunagi saadud ning keskmisest suurem annus konservatiivsust on elutarvilik.

Mõtteviisi ei saa päevapealt muuta. Majanduspoliitiliste otsustega aga on võimalik luua ülalmainitud alternatiive -- vähemalt investoritele tõhusa pensionisüsteemi ja võlakirjaemissioonide näol. Et majanduskasv (mitte 11%, vaid võib-olla 5%) kestaks kauem kui ühe aasta ja et panka võiks taas pidada konservatiivseks ja soliidseks kohaks.