16 september 1997

Kelle huvides käib sõda metsa pärast?

Juunis kiitis riigikogu heaks Eesti metsanduse pikaajalised ning kõigi metsast hüvesid saavate ühiskonnagruppide huve arvestavad arengueesmärgid. Pärast kaheaastast ettevalmistusaega oli arvukaid analüüse ning huvide kompromisse kätkev dokument «Eesti metsapoliitika» küps, et riik nimetatud põhimõtete kohaselt sektori arengu kujundamisel järgmise sammu võiks astuda.

Olulisimaks otsuseks, mida pooldasid kõigi metsandusega seotud huvide esindajad, oli see, et riik peab jääma ka pikemas perspektiivis metsaomanikuks. Keskkonna ning eluslooduse kaitset esmaseks pidavatele inimestele oli see otsus tähtis metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise seisukohast, metsatööstusele stabiilse puidukoguse garanteerimiseks ning laiemale üldsusele avalikuks kasutamiseks ja osale elanikkonnast elatisallikaks. Ainus, kelle seisukohad metsapoliitika koostamisel välja ei koorunud, kuid kes esimesel võimalusel riigimetsa erastamisel kaasa lööks, on lähinaabrite metsatööstuskontsernid. Töötlemata puidu väljaveo mahust on kuue Skandinaavia firma tütarettevõtte maht kaks kolmandikku. Ka ei ole Eestis puidu töötlemisega tegelevatele ettevõtetele uudis, et just selle tõsiasja tõttu oli ümarpalgi väljaveo maht 1996. aastal 40% kogu ümarpalgi tootmismahust. Ometi olid töötlemisvõimsused selle koguse ekspordikõlbulikuks muutmiseks Eestis olemas.

Taolised protsessid on toimunud ka teistes Läänemere riikides. Reageeritud on erinevalt, näiteks lõunanaabrid on ümarpuidu väljaveole tollipiirangud kehtestanud. Kuna Eestis on ka metsa- ja puidutööstuse arengu suunajana deklareeritud avatud turumajandust ja vaba konkurentsi, on riik metsapoliitika näol teinud otsuse suunata oma tegevust erasektori arenguks sobiva keskkonna loomisele eesmärgiga toetada riigi kui terviku majanduslikku tugevnemist. Tähtsaimaks peeti puiduturu stabiilsuse tõstmist ning investeeringute soodustamiseks sobivate turumehhanismide toimimise kindlustamist. Ainus kõiki osapooli rahuldav vahend oli enampakkumisel põhineva kasvava metsa müügi süsteemi täiustamine pikaajaliste lepingute juurutamise ning ümarmetsamaterjalide sortimentidena müügi näol.

Loomulik, et riigi otsus ajas mõnel turgu konkurentsivabalt jõupositsioonilt kontrollival ettevõttel harja punaseks.

9. septembri Äripäeva debatis toob ASi MoDo Mets tegevdirektor selgelt välja, kuidas Rootsi kontsern ütleb Eesti riigile, et see võib oma omandit -- metsa -- enese valduses pidada, kuid ei tohi rohkem teha, kui seda vähemalt 80 aastat kasvatada ja tema eest hoolt kanda. Võib eeldada, et lause lõpeks selliselt: «...misjärel tuleksime meie, lepiksime kokku enestele sobivas hinnas, ning ostaksime selle teilt ära.» Praegu see nii ka toimib; sõltumata puidusortimendist, moodustab tema hind siinpool piiri ikkagi ainult ca 60--70% maailmaturu hinnast .

On selge, et selliselt toimivate turureeglite rikkumine on mõnele turul osalejale vastukarva. Karjub ikkagi see, kel king pigistab. Antud juhul need, kes kättevõidetud positsioonidele tukkuma on jäänud ning nüüd ebamugavat torget tunnevad. Mõistetav on ettevõtjate, kelle huvide kaitseks kaubandus-ja tööstuskoda välja astus, mure riigi rahakasutuse efektiivsuse pärast. Võrreldes viimaste aastate riigieelarve laekumisi, võib välja lugeda iga-aastase metsakapitali osakaalu suurenemise. Metsakapitali eelarvet lahates leiame 1997. a halduskulutuste viieprotsendilise kärpimise 1996. aastaga võrreldes, mis riigi valitsemiskulude dünaamikat jälgides on elementaarloogikale vastukäiv.

Milline on tulevikus riigimetsa ning selle majandaja staatus, saab selgeks lähikuudel. Müügimehhanismid, mis annavad võimaluse müüa, antud juhul riigi huvisid ka pikaajalises perspektiivis kaitsta, on igati vajalikud. Kui kindlatele põhimõtetele vastav ja rangelt kontrollitav majandustegevus sunnib kedagi, müts peos, ametniku ette minema, tuleb viga otsida küsijas, kes konkurentsivõitluses püsima ei suuda jääda.

Hetkel kuum