Tarneklausleid peab tundma

RM Fischer Eesti oli ise valinud tarnetingimuse CIP. See tähendab, et kauba saatja peab kindlustama kauba. Meie vahendame kliendile kindlustust, kui kliendilt tuleb selleks kirjalik palve. Kui ta saadab meile paberi, kus on kirjas CIP, siis jääb kindlustuse tegemine kliendi enda kohustuseks.

Ekspedeerija peab kauba eest vastutama igal juhul vaid ekspedeerija vatutuse piires. Lennukauba puhul on vastutuse piirmäär 20 dollarit kauba kilo kohta. Autoveo puhul on vastutuse piirmäär 8,33 SDRi (IMFi arveldusühik) kilo kohta. Maikuu tollikursi järgi oli 1 SDR 18,86 krooni. Järelikult on kilo kohta vastutus 157 krooni. Kellad on kerged. Kui me üldse Fischer Eestile kompensatsiooni maksame, siis tuleb see summa kaotsi läinud paari kilo kellade pealt 300 krooni ümber.

Kui kaup saadeti ära tarneklausliga CIP, siis sellest hetkest, kui kaup anti vedaja kätte, läks tarne ja kauba kadumise ning kahjustamise risk müüjalt ostjale üle. Müüja kohustus oleks olnud aga see kaup kindlustada üleveo ajaks ostja kasuks. Kui ta jättis selle tegemata, siis ta rikkus väga oluliselt oma lepingujärgset kohustust. Incotermsi järgi peab kauba kadumise tõttu õiendama hakkama ostja. Ta peab seda tegema kahe osapoolega. Müüjaga sellepärast, et müüa pole täitnud korralikult tarneklauslit CIP. Vedajalt tuleb küsida, kus on kaup. Vedaja vastutab oma vedaja vastutusega. Kuid see on väga tagasihoidlik. 8,33 SDRi teeb ligikaudu 150 krooni brutokilo kohta.