Kas Eesti on ajanud õiget põllumajanduspoliitikat?

Väited, et põllumajandus toetuste ja tollideta välja sureb, pärinevad tihtipeale inimeste suust, kes endiste kolhoosiesimeestena viimasel ajal ise põllumajandusega enam eriti tegelenud ei ole. Mina soovitaksin neil rohkem suhelda talumeestega ja kuulata nende meeste jutte. Meie talunikud teatavasti ju tolle ei taotle. Nemad teevad oma tööd.

Omal ajal kutsuti teatud põllupidajate seltskonda potipõllumeesteks. Ka mulle kahjuks tundub, et meil maamehi esindavad riigikogus peamiselt potipõllumehed, kes tegelikult selle asjaga, põllumajandusega, enam eriti kokku ei puutu.

VASTU

Keegi ei tea, kui me oleks juba varem toetanud põllumeest, milline siis Eesti põllumajandus oleks välja näinud. Tõestage mulle, et ta ei oleks tükk maad parem olnud. Eesti ei ole mingiks eriliseks alles nüüd saanud, Eesti oli ka Nõukogude Liidus eriline. Pika puuga oli põllumajandus teistest liiduvabariikidest ees. Juuri tuleb sealt otsida.

Eks ta on vana rasva peal suurelt osalt püsinud. Ma nimetaks vahepealset aega jaroviseerimiseks: taliteravili peab saama külma, et oma tsüklit jätkata, et olla tärkamisvalmis. Meie põllumajandus oli külmutatud. Aga nagu ka teraviljaga -- kui üle lased, siis ta enam ei tärka. Kui me samaviisi jätkame ja muutusi, mis maaerakonnad on suutnud täide viia, eirame, siis võime ELi minna ilma põllumajanduseta. Täname külmutamise eest, aga see aeg on läbi.

Keda me siis tahame toetada? Kui tahame selle sektori anda vahendajate kätte, et nemad toidavad Eesti ära, siis jätkame samas vaimus. Kui tahame öelda, et ka maainimene saab ise endaga hakkama, siis tuleb midagi teha, tuleb toetada maameest.