Eesti põllumees hääletati hoopis kotist välja!

Äripäeva toimetus muretseb 15. oktoobri juhtkirjas «Hääletati kotijooksu poolt», nagu pidurdaks tollide kehtestamine põllumajanduse loomulikku «hääbumist».

Autoritel on õigus: Eesti omab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas kindlalt juhtpositsiooni põhitootmisharude hääbumises ja on saavutanud esikoha sigade arvu ja linnuliha tootmise vähenemises ning Bulgaaria järel teise koha veiste arvu vähenemises. Võrreldes nende riikide keskmise vähenemise tempoga, edestame naabreid 1,5--2kordselt.

Autorite arvates oleks lühinägelik arvata, nagu oleks välismaised põllumajandustootjad «omavahel kokku leppinud, et suretada madalate hindade abil Eesti põllumajandus välja...».

Selles väites puudub loogika, sest Euroopa farmer saab näiteks liitri piima müügist 4,70 krooni pluss tulutoetused loomade arvu ja külvipinna järgi, Eesti põllumees sai I poolaastal 2,57 krooni liitri eest.

Loogika puudub ka väites, nagu põhjustaksid tollid ebastabiilsust.

Suhteliselt kõrged tollid Euroopa Liidus (70--170%) ja perioodiliselt muutuvast ületoodangust lahtisaamiseks kaubanduse kaudu makstavad ekspordisubsiidiumid muudavad selle majandusühenduse siseturu stabiilseks ja maailmaturu väga ebastabiilseks.

Seega autorid komistavad ühe reha otsa koguni kolmel korral: esiteks -- teiste riikide farmerid ei tooda odavat toitu; teiseks -- tollide abil on saavutatud siseturu stabiilsus ning kolmandaks -- ebastabiilne maailmaturg ei saa tagada Eesti siseturu stabiilsust, vaid vastupidi suurendab oluliselt mõttetut riski. Sel põhjusel on paljud põllumehed, kes normaalkonkurentsi tingimustes oleks jätkanud, tootmise lõpetanud.

Lühinägelikkus ei seisne teiste riikide põllumeeste salasepitsustes kahtlustamises, vaid selles, nagu võiks pidu teiste riikide maksumaksjate arvel kesta igavesti.

Selles võib lugeja veenduda juuresolevat tabelit vaadates ühe põhitoiduaine -- nisu -- näite varal.

Juhtkirjas avaldatakse, viidates Maalehele, väljamõeldis, nagu ma oleks väitnud, et tollid tõstavad hindu 30 protsendi võrra. Seda naiivset demagoogiat võiks eeltoodud näite varal kontrollida algklasside õpilane, kes oskab aritmeetilisi tehteid.

Kui palju tõuseb saia hind, kui tooraine -- teravilja -- hinna osatähtsus imporditud vilja puhul on 15 protsenti ja teravilja toll kehtestatakse tasakaalustava kaitse tasemel näiteks 30 protsenti?

Lihtne arvutus näitab, et tooraine hinna tõus seoses tolli kehtestamisega põhjustab saia hinna tõusu viis protsenti. See kehtib juhul, kui orienteerutakse ainult impordile. Kodumaist toorainet kasutades peaks hind langema.

Siinkohal tuleks kotisjooksu organisaatoritel vastata mitmele piinlikkust tekitavale küsimusele: Kuhu on kadunud odav import? Mida taotletakse tarbijate lollitamisega? Kas autorid pole informeeritud sellest, et juhul kui maailma kaubandusorganisatsioonil ja teiste riikide maksumaksjatel õnnestub rahvusvaheline toiduainete kaubandus liberaliseerida, siis maailmaturu hinnad tõusevad ja selles protsessis kaotavad nende riikide tarbijad, kes on lootnud toiduainete impordile?

Ühes siiski on Äripäeva autoritel õigus: ajutisi ja juhuslikke abinõusid ei või kasutada.

Miks seda tehti, tuleks küsida ettepanekute autoritelt enestelt.

Maasaadikutele tundub, et opositsioon käitus põhimõttel: kuna täielikult vastu seista ei õnnestu, siis tegutseme põhimõttel -- tilk tõrva rikub ära terve meepoti!