21. detsember 1997
Jaga lugu:

Härrad ettevõtjad, Eesti on demokraatlik riik!

Lõppeva aasta hindamiseks tuletagem veel kord meelde, et nüüdseks juba üle viie aasta kestnud reformide eesmärk on Eesti elanike elatustaseme jätkusuutlik kasv.

Selle saavutamise esmavajalikuks tingimuseks oli Eesti taaslülitamine Nõukogude kasvuhoonetingimustest rahvusvahelisse tööjaotusesse.

Kuivõrd me tänase päeva seisuga võime öelda, et Eesti on osa maailma majandusest, siis tuleb 1997. aastat pidada heaks.

Paraku on tegemist vaid vahe-eesmärgi saavutamisega. Olukorras, kus maailmaturu hinnasignaalid on jõudnud kujundama Eesti majandusstruktuuri, sõltub meie edasine käekäik soovist neile anonüümsetele ning tihti paraku ka ebaratsionaalsetena tunduvatele käskudele alluda.

Kui me seda teeme, jätkub majanduskasv suure tõenäosusega pärast ajutist pidurdumist ka edaspidi, kui oma energiat hakatakse kulutama aga Eesti järjekordseks isoleerimiseks, võivad tulemused olla hukutavad.

Selles kvartalis rakendus tööle valuutakomiteesse projekteeritud automaatne kohanemismehhanism.

Juba 18. sajandi lõpus David Hume'i kirjeldatud loogilises ahelas tõusevad intressid, mis hindade lühiajalise suhtelise jäikuse juures toob kaasa majandustegevuse pidurdumise, alandades pikemaajalises plaanis omakorda inflatsiooni (või koguni hinnataset), kuni kõnealuse maa kaubad maailmaturul taas konkurentsivõimelisteks muutuvad.

Seega peab paari järgneva aasta jooksul toimuma ressursside ümberpaiknemine suletud sektorist avatud sektorisse. Kuivõrd kõige olulisemaks ressursiks on tööjõud, siis tuleb lähiaastatel arvestataval hulgal inimestel vahetada ilmselt oma ametikohta.

Et sellised muutused ei saa objektiivsetel põhjustel olla hetkelised ja valutud, siis iseloomustab järgnevat aastat madalama inflatsioonitempo kõrval suure tõenäosusega kasvav töötus, oluliselt väiksem majanduse kasvutempo ning üldnõudluse nõrgenemisest tingitud impordi vähenemine.

Kas viimane asjaolu vähendab Eesti jooksevkonto puudujääki, sõltub peaasjalikult majanduskasvust meie tähtsamatel eksporditurgudel, eelkõige Venemaal. Viimase osa oluline suurenemine Eesti ekspordi geograafilises struktuuris on olnud lõppeva aasta üks olulisemaid märke.

Hoolimata ajakirjanduse tohutust tähelepanust -- või pigem tänu sellele -- ei erine Tallinna väärtpaberibörs täna veel oluliselt kasiinost.

Ühelt poolt ei maksa seda fakti üle dramatiseerida, tegemist on lihtsalt varakapitalistliku lastehaigusega. Teiselt poolt peaks börs võimalikult kiiresti omandama selle rolli, mis talle küpses turumajanduses kuulub.

Nii-öelda fundamentaalses plaanis kaubeldakse börsil õigustega kontrollida ettevõtteid. See börsi roll on eriti tähtis Eesti praeguses arenguetapis, sest kõik ettevõtted ei pruukinud esmasel erastamisel sattuda õigetesse kätesse.

Kõnealune probleem on eriti teravalt esile kerkinud just viimastel nädalatel, mil esimesed nn vaenulike ülevõtmiste katsed on jooksmas vastu poliitiliselt mõjukate omanike ringkaitset.

Kui viimast, äärmiselt ohtlikku arengut lähiajal otsustavalt ei peatata, võib Eesti sattuda Lõuna-Korea arenguteele, millest väljarabelemine on hiljem väga valus.

Börs on aga vaid üks näide turumajanduse Eesti variandi institutsionaalsest ebaküpsusest.

Seetõttu sõltub meie tulevik rohkem kui millestki muust läbipaistvate ja võimalikult stabiilsete mängureeglite väljatöötamisest. Seda tööd ei tee meie eest keegi ära.

Kõigepealt tuleks aga siinkohal aru saada, et Eesti on demokraatlik riik, kus seadusi ja muid ühiskondlikku elu reguleerivaid akte kujundavad vabalt valitud rahvaesindajad. Kui seejuures on meie seadusandja -- ja sellest tulenevalt täitevvõim -- selline, nagu ta on, siis ei ole meil kedagi peale iseenda süüdistada.

Kui aga isikuvabadust ja turumajandust pooldavad grupid ei adu täie teravusega sisepoliitilisi riske, võib järgmine seadusandja meie suureks üllatuseks olla veelgi mannetum.

Neile, kes pealkirjast järeldasid, et probleemiks on demokraatia, tahaks aga südamele panna, et te ei pruugi alati sattuda mängima isevalitsejaga ühel poolel.

Jaga lugu:
Hetkel kuum